Me siiski ei tea, milline nägi välja tollane eesti keel. Meil on selle aja keelest nii vähe üleskirjutusi – kõigest paar väljendit Henriku Liivimaa kroonikast, „laula-laula pappi” ja „magetac” (magada), mis on välja noppida õnnestunud. Esimesed pikemad lausekatked sellest keelest pärinevad 15. sajandist.

•• Ehk siis tollane eesti keel on tänapäevasest sama kaugel kui praegu soome keel eesti keelest?

Mitte päris sama kauge, aga midagi sarnast. Kui Liivimaa kroonikas öeldakse, et „laula-laula pappi”, siis see näitab, et sellel ajal polnud eesti keeles veel sõnad lühenenud. Praegu me ütleksime „laula-laula, papp”, aga tollal oli sõna pikem. Seda, et tollal olid sõnad pikemad, saab näha ka meie kohanimedest. Mõned häälikud olid juures, „u”, „a” või „i”.

•• Kuid lisaks sõnade kui selliste muutumisele raskendaks arusaamist ilmselt see, et muutunud on ka maailm ja objektid, mida tähistame.

Jah, see on teine asi. Kui me küsime, kas saaksime aru muistsest keelest, siis esimene asi on tõesti struktuur. Paljusid eesti keelele omaseid jooni – nagu näiteks laadivaheldus – polnud toona, Lembitu ajal veel välja kujunenud. Praegu kaob omastavas käändes „sild, silla” vahelt ära d-täht. Aga sellel ajal jäi see häälik alles.

Kuid lisaks keele struktuurile mängib rolli ka sõnavara. Ja siin on Lembitu ajaga kindlasti palju erinevusi. Vahepeal sai eesti keel ju palju laene alamsaksa keelest – kas või peaaegu kogu köögisõnavara. Kui lähete Lätti ja uurite Läti kööki, siis leiate samu sõnu, mis eesti keeleski on. Need on laenud saksa keelest, aga ka vene, rootsi keelest.

Muide, sõnavara muutumiseks ei kulu ühte inimpõlvegi. Kui loeksime praegu nõukogudeaegseid ajalehti, siis paljud noored inimesed ei saaks seal kirjutatust enam aru. Sõnad on käibest kadunud.

•• Näiteks?

Olen tudengitelt küsinud, mida tähendab sõna „selve”, mis oli pakutud 1972. aasta sõnavõistlusele. Paljud ei tea, et see tähendab iseteenindust.

•• Kas see ei või olla sellest, et selle sõna, millest tuletati liitsõna „selvehall”, on nüüdseks okupeerinud Selver?

Eks Selver kasutas selle sõna tüve ära. Aga samas pole meil tänapäeval enam vajadustki rääkida selvekauplustest, kõik on ju selvekauplused.

Eriti ei kasutata enam ka sõna „taidlus”. Või kas teate, mida tähendab sõna „hola”? See oli Ain Kaalepi võrumurdelise tüve uudisrakendus folkloori kohta. Hola on folk.

•• Nii et võiks öelda Viljandi hola, mitte Viljandi folk?

Saaks öelda ka holamuusika, holapidu, holatrio.

Aga sõnad elavad teinekord ootamatut elu. Mõni sõna kaob ära ja siis tuleb jälle välja. Nagu näiteks sõna „väisama”. See oli vahepeal täiesti kadunud, keegi ajakirjanik avastas selle ja hakkas kasutama ning mõnda aega oli vaat et rohkemgi kasutuses kui sõna „külastama”.

Tundub, et sõnade eluiga on lünklik ja täitsa ettearvamatu.

•• Aga miks sõnad siis kaovad? Sest aktuaalsuse kaotab see, mida nad tähistavad?

Jah, näiteks sõna „tuusik”  kaotas sisu. Olen küll mõelnud, et tuusiku võiks uuele elule äratada, veidi uues tähenduses, näiteks sõna „vautšer” asemele. Aga vist ei sobi jällegi, tundub. „Sanatooriumi” sõna on ka ära kadumas, on ainult „spaad”.

•• Nii et Lembituga ei saaks me teineteisest aru, sest on liiga palju tekkinud uusi sõnu ja uusi objekte, mida tähistada?

Jah, see on suurim takistus. See mõistemaailm, milles elasid vanad eestlased, oli küllaltki palju praegusest erinev. Aga lihtsatest lausetest saaks kindlasti aru.

•• Näiteks kui ma ütleksin Lembitule: „Lähme ujuma!”

Ma kahtlen, kas sõna „ujuma” oli nii igapäevane.

•• Mis on siis vanimad eesti algupäraga sõnad, mis Lembitu ajast järele on jäänud?

Ma arvan, et sõna „laulma” ei olnud laenatud. Ma õppisin ülikooli ajal udmurdi keelt. Sõna „või” on eesti ja udmurdi keeles sama. See näitab, et piimatooted olid juba tollal tuntud.

•• Aga kui me räägime unarusse jäänud sõnadest, siis millistest teil enim kahju on?

Eile istusin bussis ja kuulsin telefonikõnet, kus alailma öeldi „okei”. Mõtlesin, et eesti keeles on nii ilusaid sõnu, „olgu”, „hästi”, „kena”, „hea küll”. Aga selle asemel on igal pool „okei”. Kahju, et need lihtsad eestikeelsed sõnad kipuvad ära kaduma.

Uued lühendsõnad eesti keeles on „suht” ja „koht”, öeldakse „suht soe”, „suhtkoht tore” sõna „suhteliselt” asemel. Ma arvan, et see kuulub keele arengu loogikasse, et sagedased sõnad kipuvad lühenema ja ühel hetkel tunduvad nad nii tavalised, et neid võiks kirjakeeles ka kasutada.

•• Aeg-ajalt tundub küll, et sõnade ja väljendite lubamisel toimuvad liiga kiired pöörded. Koolis õpetati mulle, et tuleb kirjutada „pension”, siis korraga hakati kirjutama „pensjon” ja nüüd jälle „pension”. Nagu oleks tegu kiirmoega – ühel hooajal ollakse nii, teisel hooajal naa.

Sõnaga „pension” on toimunud tõesti kahetsusväärne eksperiment. Aga 2006. aasta ÕS-is vormi „pensjon” enam ei ole, 1999. aasta ÕS lubas mõlemat varianti.

•• Arusaamatu on ka kohanimedega toimuv. Miks kirjutame Kanada ja Colombia, mitte Canada ja Kolumbia?

Natuke on seal aegade jooksul tekkinud ebakõla küll. Kohanimede osas on olnud meil hästi palju vaidlusi aegade jooksul. See poleks nii suur küsimus, kui poleks olnud 1940. aastate rahvapärastamise kampaaniat, kui kõik nimed otsustati eesti keelde ümber panna.

•• Aga mis selles rahvapärastamises halba on? Sakslased ütlevad ka Milano kohta Mailand ja Venezia kohta Venedig.

Meie ütleme ka Riia ja Pihkva. Need on meie kandi nimed. Aga Milaano asemel ütleme Milano, sest see on meist kaugemal.

•• Ma saan aru, et printsiip on see, et meile lähedasemate kohtade nimed on rahvapärasemad, kaugemate kohtade nimed originaalkujus. Aga eesti uuema põlvkonna jaoks tundub Milano võib-olla sama lähedane kui sakslastele. Miks ei võiks siis öelda Milaano, mitte Milano?

See on suhteline. Uus põlvkond õpib ka keeli paremini ja tema jaoks pole probleem jätta Itaalia kohanimed itaaliapäraseks.

Üldiselt ei õnnestu piiri kunagi tõmmata nii, et kõik oleksid sellega rahul. Sellepärast ongi antud mitu varianti, näiteks tohib olla nii Keenia kui ka Kenya. Juba 1983. aastal tehti selline radikaalsem reform, kus otsustati, et nimed tuleb rohkem viia tagasi originaalkujule, kui nad enne olid.

•• Mis on sõnavõistlusel sõnaus teie enda lemmiksõna?

Mulle meeldib ka see nii-öelda võidusõna, „taristu” infrastruktuuri kohta.

•• Kui optimistlik olete nende uute sõnade tuleviku suhtes?

2002. aasta sõnavõistlusel leiti 12 uut sõna, millest umbes viis on tänapäeval hästi tuntud – „üleilmastumine”, „lõimimine”, „tõukefondid”. „Rakkejõud” ja „rakkerühm” pole eriti läinud, lähimus subsidiaarsuse kohta ka mitte. 1972. aasta loendist on jäänud „pardel”, „kohuke”, „eirama”. See 1972. aasta sõnavõistlus oli üldse märgiline, ta tõi rahva sõnaloome juurde.

•• Aga millest ikkagi sõltub see, kas mingi sõna jääb ellu?

See peab olema aktuaalne mõiste. Sõna elukäik sõltub ka sellest, kas autoriteetsed inimesed seda kasutavad. Inimesed joonduvad väga palju autoriteetide järgi.

•• Kuid miks ikkagi valiti välja just need sõnad? Miks näiteks „peavoolustamine” on parem kui „röömitamine”?

Valiku tegi 30 inimest. Mida suurem on koosseis, seda konservatiivsem on üldmaitse. Valiti suhteliselt turvalisi sõnu. Kui oleks olnud väiksem rühm, võib-olla oleks pääsenud mõjule moodsam ja omanäolisem sõna.

•• Kivisildnik rääkis raadios, et tema arvates on uute sõnade väljamõtlemine veidi kunstlik. Miks peaksime välja mõtlema uusi sõnu nagu „rüperaal”, kui on olemas lesestunud sõnad nagu „vikat” ja „saan”, mida enam keegi ei kasuta, kuna vikatit ja saani ei kasutata?

Vikatit ikka kasutatakse! Aga tegelikult unarsõnade kasutuselevõtt – neile uue sisu andmise teel – on oluline. Näiteks sõna „maak”, mis tuleneb murdesõnast „maage”, mis tähendab rauavett soos. Kuid mõnikord võib see tekitada segadust. Kui murdesõnad on võetud kasutusele natuke teises tähenduses kui algselt murdes – nagu „kährik” teatud mägra kohta, kusjuures võru keeles tähendab „kähr” igasugust mäkra –, siis võrumaalastelt on nende sõna on ära võetud.

•• Eesti keele uue arengukava järgi kuluks seitsme aastaga eesti keele propageerimisele miljard krooni. Muu hulgas nähakse ette murdekeelte propageerimist, murdekeelseid silte ja muud sellist. Miks seda vaja on?

Selle üle on keelenõukogus kõvasti vaieldud, väga üksmeelsele seisukohale pole jõutud. On neid, kes ütlevad, et murdekeeli võib harrastada seni, kuni nad ei takista kirjakeele arendamist. Ja on neid, kes arvavad, et murdekeel ei takista kunagi kirjakeele arendamist. Aga eesti keel on selle võrra rikkam, kui palju tal on murdeid. Kuidas võroke, saarlane, kihnlane maailma kirjeldab, on keele mõttes oma maailmapildi edasiandmise vahend.

Mina pakun välja, et kohanimed võiks olla siltidel nii, nagu kohanimed kohapeal kasutuses. •• Eesti keelt on palju mõjutanud saksa keel. Aga kui mõelda viimase aja mõjudele, siis kust need lähtuvad?

Siin ei ole väga midagi leiutada või avastada, kõigile on näha, et inglise keel mõjutab meid väga palju, eriti aladel, mis kiiresti arenevad. Kogu IT ja uuem teadus areneb inglise keeles, peame paratamatult sellega suhestuma ja teinekord neid termineid eesti keelde looma. Ei saa nii, et võtame kõik terminid lihtsalt inglise keelest üle.

•• Aga kas see ei ole kunstlik? Mulle on väga harjumatu, kui võtan lahti eestikeelse Windowsi.

See on hoiaku ja harjumuse küsimus. Kui võtame hoiaku, et me ei peagi eesti keeles midagi uut, uusi termineid looma ja võtame kõik võõrkeelest üle, siis see on ohtlik. Nii kaua kui sõnu luuakse, on kõik hästi.

Eesti keeles peab suutma põhilistest asjadest rääkida. Kui me selle ära kaotaksime, hakkaksime oma keelt õõnestama.

•• Teie kitsam spetsialiseerumine on nimeteadus. Millega seletate, et praegu on jälle moes vanavanemate aegsed eesnimed nagu Teodor, Johanna ja nõnda edasi?

Parim eesnimespetsialist on Eestis Annika Hussar. Aga tundub, et see on kuidagi psühholoogiliselt seletatav, et võetakse see, mis tundub värskem, siia kuulub ka taasleitud vana. Ja mida vanem, seda parem.

Soome nimeuurija professor Eero Kiviniemi rääkis, et pani oma koerale nimeks Sofi, mida sel ajal Soomes väga ei tuntud. Aga mõni aeg hiljem sai see moenimeks ja siis tal oli raske oma koeraga liikuda.

See, kuidas nimemood muutub, on väga ennustamatu. Mõni nimi tuleb väga järsku esile. Eks siin mängivad mitmed tegurid – muu hulgas ka filmid.

Aga seda nn vanavanemate fenomeni tuntakse igal pool, mitte ainult Eestis. Eks me tajume teatud nimesid seoses teatud põlvkonnaga. Näiteks Indrek ja Aivar on kindla ajastu hõnguga nimed, minu nimi Peeter samuti. Enamasti väldime lastele nimede panekul oma vanemate põlvkonna nimesid, sest seostame neid vanusega. Vanavanemate nimed on turvalisem valik.

•• Aga näiteks 20. sajandi keskel ei pandud ju vanavanemate nimesid – siis sündisid Imbid, Vaiked ja Virved?

20. aastatel olid moes nimed nagu Aino ja Ilmar – uued eesti nimed, millest osa oli välja mõeldud. 30-ndatel tulid moodi natuke euroopalikumad, rahvusvahelisemad nimed, näiteks Albert. 40-ndate nimemood, pärast Teist maailmasõda, läks hästi konservatiivseks. Moes olid Kalev ja teised rahvuslikud nimed. Mingis mõttes oli see vastureaktsioon muutustele.

1960-ndatel tulid Sirjed, Malled, lätipärane Aivar, ungaripärane Margit. 1970-ndatel oli olukord veel kirevam. Aga 80-ndatel muutis stagnatsioon ja ähvardav venestamine nimesid rahvuslikumaks, siis sündisid Marid ja Liisid. 90-ndatel läks jälle asi käest ära, igasuguseid nimesid hakati panema. Tänapäeval on asi väga segane, nii et üldistada on raske. Aga vanaemade nimed on üks tendents küll.

•• Kas võib siis juhtuda, et Johannad ja Teodorid hakkavad 20–30 aasta pärast oma lastele nimeks panema Vaike, Virve, Aivo ja Sirje?

Peeter, Margus… Vabalt võib juhtuda. Need on ju nende vanavanemate nimed. Tõenäoliselt ajalugu nii täpselt ei kordu, aga selliseid võnkeid esineb.

••Kirjutatakse, et nimede valik sõltub ka sotsiaalsest klassist. Lugesin, kuidas Saksamaal lähevad end haritlaseks pidavad lapsevanemad lasteaeda valides vaatama riidekappidele kirjutatud nimesid – kui nad näevad, et liiga paljudel siltidel on ameerikapärased või filminäitlejate nimed, siis nad teevad järelduse, et seal käivad madalama haridustasemega vanemate lapsed, ja oma lapsi sinna panna ei taha.

Eks see mingil määral paika pidada võib. Inimese sotsiaalne seisund, see, mida ta tarbib ja mida vaatab telerist, mõjutab tema nimemaitset. Väga palju pannakse ju ka Eestis lastele filmidest tuntud nimesid, seebiooperitest ja mujalt.

Üks Lõuna-Aafrika professor jutustas kord LAV-i mustade ja valgete järeltulijate nimevalikust. See oli väga kirev. Nad olid kahe identiteedi vahel, polnud päris eurooplased ega aafriklased. Ühiskonnarühmad, mis jäävad mitmete põliste kultuuride vahele, on nime andmises vabamad.

•• Räägiks natuke ka kohanimedest. Kuidas vaatate sellele, kui kohti üritatakse nimetada kellegi kommertshuvide järgi? Näiteks kui meil tekivad Kodukolde elamurajoonid või kontserdiasutus saab nime telefonifirma ning kino magusa joogi järgi?

Elame keerulises nimemaailmas. Nõukogude ajal oli kohanimede valik väga piiratud. Olid samad standardid: kino Kosmos, kohvik Sõprus… Praegu pole parima tahtmisegagi võimalik nimesid kokku koguda.

Olen Tallinna nimekomisjoni liige ja meie seisukoht on, et kasutame nii palju kui võimalik nimesid, mis pole seotud kommertshuvidega. Näiteks ühissõidukite peatusenimed. Paljudele võib-olla meeldiks, kui peatuse nimi langeks kokku seal lähedal paikneva supermarketiga. Aga siis tuleks kõigepealt valida, kelle järgi nimi võtta. Teisalt võib nimi muutuda ja siis tuleks muuta ka peatuse nime. Seetõttu eelistame peatusi nimetada tänavate või ajalooliste kohtade järgi.

Näiteks Paberi peatus Tartu maanteel mälestab omaaegset paberivabrikut. Stockmanni peatuseks nimetada seda oleks sobimatu.  

•• Kas kinnisvaraarendajad kohanimede valikul ka survet avaldavad?

Jah, müüginimed saavad teinekord osaks tänavanimedest. Näiteks Kakumäe poolsaarel arendati Merirahu piirkonda. Seda nime üritas nimekomisjon tõrjuda, aga ikka Merirahu tänav kinnitati ära. On nimesid, mida kinnisvara-arendajad ei taha. Pääskülla tahtsime Sooääre või Sooveere tänavat, see ei meeldinud kinnisvaraarendajatele, et inimesed mõtlevad, et satuvad siis sohu. Aga see tänav asubki Harku soo veerel! Nimi ei oleks valetanud. Aga arendajale see ei meeldinud. Ikka tuleb ette, et kinnisvaraarendaja teatab, et see nimi talle ei istu, kuna see ei müü.

•• Kas teie kasutate sõnu „neeger” ja „invaliid”?

On kontekste, kus ma neid sõnu kasutada võiksin. Mustlane näiteks minu jaoks ei kõla halvasti.

Kui me ei muuda suhtumist, mis ühe või teise sõnaga kaasas käib, siis sõnade vahetamisest kasu ei ole. Näiteks „käimlat” on püütud mitut moodi nimetada, aga iga kord on sõna taas omandanud kõla, et seda igal pool kasutada ei taheta.

•• Kuidas mõjutab meie keelekasutust see, et meie kommunikatsiooniviis on muutunud? Me kirjutame vähem kirju, suhtleme rohkem msn-is ja sms-ides.

See on asi, mida pole suudetud üldistada. Aga meie keeletasandid on uus suhtlemine küll sassi löönud. Vanasti oli kõnekeel ja kirjakeel. Kirjakeel oli range korrastatud vorm, kõnekeeles salliti kõrvalekaldeid. Aga kui kogu suheldud keel muutub kirjalikult nähtavaks, foorumite, MSN-i kaudu, siis ei suudeta enam vahet teha, milline on korralik kirjakeel ja mis on igapäevane suhtlemiskeel. See tähendab kirjakeele õõnestamist.

See kõik viib selleni, et paljud tajuvad, et keel käib alla. Keel on muidugi kogu aeg alla käinud. Ehkki keel täidab ülesannet ka siis, kui ta ei ole korralik kirjakeel.

•• Järjest vähem infot ammutatakse raamatutest. Milline on selle mõju?

Praegune lugemisaasta on väga hea idee. Inimesi harjutatakse lugema raamatuid, kvaliteetväljaandeid. Inimesed on kohati hakanud lugemisharjumust kaotama, see on viimaste aastate nähtus. Kõik püütakse teha lühikeseks, illustreerida. Sõnu enam ei vajata, neid asendatakse skeemide, piltide, muusikaga… Aga vähene lugemine toob kaasa ka kirjutamisoskuse vähenemise. Kui inimesed vähe loevad, oskavad nad ka vähem kirjutada.