PEETER PÄLL: Kuidas nimetada riike?
Kaalepi soov on kantud grusiinide eeldatavast pahameelest niisuguse nimekuju suhtes ja tõepoolest on teada gruusia diplomaate ja kultuuriinimesi, kes on teistes riikides oma maa nimetamise kohta aktiivselt sõna võtnud. (Ent meenutagem siia meie analoogilist Estlandi-afääri, mis jõudis välismaal samuti omajagu segadust tekitada.)
Lobjakas näeb paljude Euroopa riikide nimetamises “saksa loogikat” ja nõuab selle laiendamist Horvaatiale. Siia vastu võiks aga seada vähemalt niisama austusväärse “slaavi loogika”, mida ajab Ago Vilo, ja see soovitab slaavi riike nimetada kooskõlas nende omakeelse nimega. Kellele anda õigus?
Võõrnimede kirjutamise üldreeglid soosivad algupärast, kohalikku nime. Me nimetame Poola linnu poolakeelsete nimedega, Itaalia linnu itaaliapäraselt, Bulgaaria linnu bulgaariakeelselt jne, sest nii teeb suurem osa maailmast ja see on otstarbekas.
Oleme võtnud kuulda ka paljude maade endi soovi kasutada nende oma keele kohaseid nimesid, nt Botswana, Kõrgõzstan, Moldova, Sri Lanka ja Tai (vrd Betšuaanamaa, Kirgiisia, Moldaavia, Tseilon ja Siiam). Kuid Belarussi me pole siiski omaks võtnud, sest see lähedal olev maa kannab meil traditsioonilist omakeelset nime Valgevene.
Maanimed on eriline rühm
Võõrnimede kirjutamine on eesti keeles läbi teinud mitmeid edasi- ja tagasisuunalisi reforme, kuid neist on lõpuks välja puhastunud need traditsioonilised eestipärased nimed, mis on käibel olnud kogu 20. sajandi ja mida pole mõtet muuta.
See seletab näilist vastuolu, miks on meil omapäraselt Pariis, kuid mitte enam Madriid, mis mugandati selliseks alles 1950. aastate stalinliku “rahvapärase kirjutusviisi” juurutamise käigus. 1935. aasta “Eesti entsüklopeedia” köitest leiame aga Madridi, nii nagu ta meil praegugi on.
Maanimed moodustavad võõrnimede hulgas erilise rühma, sest nad on sageli seotud vastava rahva ja keele nimetusega, vrd Sloveenia, sloveenid ja sloveeni keel. Seetõttu toob maanimede korrigeerimine sageli kaasa küsimuse, mida teha rahva- ja keelenimedega. Enamasti püütakse need ühtlustada, nii oleme soovitanud rääkida moldovlastest, türkmeenidest ja näiteks tõvalastest. Kõrgõzite asemele on siiski jäänud kirgiisid ja seetõttu maanimi Kirgiisiagi rööpkujuna eesti keelde alles.
Eestis otsustab võõrnimede kirjutusviisi üle praegu emakeele seltsi keeletoimkond, kes kutsub nende arutelude juurde geograafe, entsüklopediste, uudistetoimetajaid jt asjahuvilisi. Nii Gruusia kui ka Horvaatia on neis aruteludes jutuks olnud. Seniste nimekujude juurde jäämist on toetanud teadmine, et mõlemad olid kasutusel juba ammu enne 1950. aastate mullistusi.
Horvaatia või Kroaatia?
EE 3. köites (1934) on artikkel märksõnaga Georgia e Gruusia, ent seekõrval Gruusia sõjateed käsitlev artikkel. Samas köites on artikkel horvaatidest (sulgudes lisatud: kroaadid), kuid 4. köitest leiame juba Kroaatia-Slavoonia, seega väga selget eelistust entsüklopeedial ei ole. Elmar Muugi “Väike õigekeelsus-sõnaraamat” (1933) esitab nimed Gruusia (Georgia) ja Kroaatia. Nimekuju Grusia (vanas kirjaviisis) leiame muide juba 1859. aasta esimesest eestikeelsest atlasest.
Keeletoimkond ei tõrjunud siiski päriselt kõrvale Ott Kursi ettepanekut kasutada taas Georgia nime ja lisas selle rööpvõimaluseks. Nii on see praeguses ÕS-is. Tõsi, juttu ei olnud tookord rahva- ega keelenimetusest, ent ilmselt ei sobi selleks georgid, georgi keel, vaid siis võiks juba järgida 1930. aastate EE pruuki: georgialased ja georgia keel. Ka Ain Kaalepi pakutud georglased on sümpaatne, sest selliseid lühema tüvega tuletisi on palju, vrd Itaalia – itaallased, Hispaania – hispaanlased. Aeg näitab, kas Georgia pooldajaid tuleb juurde ja kas see nimekuju muutub esimeseks eelistuseks.
Nimekuju Kroaatia eestkõnelejaid keeletoimkonna aruteludel ei leidunud ja seepärast ei tõtatud teda rööpvõimaluseks kehtestama. Horvaatia on sümpaatselt lähedane omakeelsele nimele (Hrvatska) ja seda venepäraseks pidada on asjatu; umbes sama moodi nimetavad Horvaatiat oma keeles ka lätlased, türklased ja ungarlased, rääkimata horvaatide hõimlastest slaavi rahvastest. (Huviline võib tutvuda paljude erikeelsete maanimedega näiteks aadressil www.geonames.de.)
Nimed on kokkuleppelised
Kahtlemata võib mõni neis otsustes näha subjektiivsust, mida ei saa ju üksiknimede puhul kunagi päriselt välistada. Eestipäraseid võõrkohtade nimesid on teisiti nimetatud kokkuleppelisteks nimedeks ning kokkuleppe saavutamiseks ongi keeletoimkond neid arutelusid laias ringis korraldanud. Sageli on kompromissina alles jäetud mitu võimalust, nii on rööpselt antud Argentina ja Argentiina, Kenya ja Keenia, Kõrgõzstan ja Kirgiisia, Moldova ja Moldaavia, Montenegro ja Tšernogooria, Rwanda ja Ruanda, Türkmenistan ja Turkmeenia.
Keeletoimkond eelistab ja soovitab esimesena nimetatud variante, kuid kui elu näitab, et mõni neist kuidagi ei juurdu, siis küllap võidakse seda loetelu muuta. Esimene selline võimalus tekib 2006. a, kui ilmub parandatud ja täiendatud ÕS.
Ei ole imekspandav, et kompromissina sündinud kokkulepped ei meeldi kõigile jäägitult ning ühe või teise nime üle arutelud üha jätkuvad. Kokkuleppeliste, s.t eestipäraste nimede piiritlemisel pean ise kõige olulisemaks traditsiooni, eesti teksti sobitumist (sh vastavate tuletiste puhul) ning teiste maade ja keelte tavade arvestamist.
Kõiki neid nõudeid ei õnnestu alati kokku sobitada, kuid siis on parem jääda senise tava juurde. Hakata mugandatud nimedes ühteainust kindlat loogikat nõudma oleks vahest sama hea kui tahta koondada kõik Tallinna metallinimelised tänavad ühte rajooni, sest tänavate nimetamine temaatiliste sarjadena on ju päris loogiline ja pealegi on neist suurem osa juba niiviisi korraldatud. Mida ütleksid selle kohta Malmi, Metalli ja Valgevase tänava elanikud, kes kogemata “vales” rajoonis elavad, oskab lugeja küllap arvata.
Peeter Päll, Eesti keele instituudi grammatikasektori juhataja
Peeter Päll on kirjutanud uurimuse “Võõrnimed eestikeelses tekstis”, mis ilmus Tartu ülikooli väitekirjade sarjas 2005. aasta kevadel.
