Võistlus läks käest ära seepärast, et tellija Porto Franco lähteülesande ja detailplaneeringu vahel oli märkimisväärne ebakõla. Eesti Arhitektide Liit nõustus võistluse toimumisega hea tahte ja usalduse märgina tingimusel, et võistlusülesandes on selgelt märgitud eesmärk parandada algset plaani avaliku ruumi huvides.

Tulime võistluse korraldajale, vaatamata peale surutud väga kiirele ajakavale, vastu ning andsime heas usus tingimusliku omapoolse aktsepti, et suvisel, puhkuste ajal saaks tellija projektiga edasi minna.

Eesti vajab karjuvalt riigiarhitekti

Soome lahe ühele kaldale tuleb Guggenheimi uus muuseumihoone, mille saatust on põhjanaabrid avalikult arutanud üle viie aasta ning teisele poole teeme suure veidra katusega ning koridoridega kaubandus- ja kontoripindadega kuuri – majakasti?!

Ühel kaldal võistles 1715 ideed, teisel kaldal oleks justkui võistelnud seitse. 80 füüsilist kilomeetrit ja paar valgusaastat vaimset?! Miks me sellega lepime? Me ei tohi leppida. Mitte mingil juhul.

Tallinna ja kogu Eesti merevärava hoonestamise ülitähtsaks võistluseks oli aega ainult kaks kuud. Žürii koosseis polnud enne žürii tegevuse alustamist lõplikult fikseeritud. Töös osales asendusliige, kes polnud arhitekt, samas hääletas Peterburi arhitekt, kes ei osalenud žüriis – kas nad olid mõlemad žüriis või kui osales üks, siis kumb neist?

Sellise olukorraga oli rikutud ja justkui samas ka täidetud arhitektide arvulise enamuse nõue. Žürii tegevus ei vastanud heale tavale ning žürii otsuse võib lugeda õigustühiseks. Tekkinud olukorras pole juriidiliselt õige edasi minna ka teise koha tööga.

Põhjus ei ole kadeduses, ära tegemises, kätte mängimises, vaid lihtsalt õiguslikus aluses. Arhitektuurivõistlust detailplaneeringu mõistes ei toimunud ning võidutöö ei vasta võistlustingimustes toodud avaliku ruumi nõuetele.

Eesti arhitektid on kümmekond aastat rääkinud riigiarhitekti institutsiooni hädavajalikkusest, kelle üks roll oleks olulise ruumilise mõjuga ehitiste kavandamisel riigile, omavalitsustele ja arendajatele just algetapis nõu anda. Sellise ameti vajalikkust on tõestanud näiteks Hollandi, Iirimaa ja Belgia kogemus. Ka praegune fiasko oleks riigiarhitekti olemasolul jäänud kindlasti olemata.

Rahal ei tohi olla kunagi rohkem võimu kui mõistusel

Porto Franco investor ütleb, et arhitektide žüriiga manipuleerimise süüdistus kahjustab tema äri. Ebaeetilist äri kindlasti, ausat küll mitte. Arhitekt peab lähtuma oma erialases tegevuses eelkõige ühiskonna heaolust ja ehitatava keskkonna kvaliteedist, mitte olupoliitilistest või oma tsunfti majanduslikest huvidest. Erahuvid ei tohi kunagi üldisi ehk ühiskonna huve üles kaaluda. Leian, et oleme seisnud ausalt Tallinna ja Eesti avaliku ruumi tõsiseltvõetavuse ning kultuursuse eest.

Mida me sellest kõigest õppisime? Mõnevõrra kiirustasime, tahtsime arendajatele liiga palju vastu tulla. Ei võtnud õigeaegselt aega maha. Jäime lootma, et sel moel lisandub arendajatele pädevust, mille garanteerib tunnustatud arhitektidest partner, kes on võimeline protsessi juhtima – nii nagu oli tellijatega juttu võistluse algfaasis.

Oleme Eestis võistlustel seni hakkama saanud nagu autojuhid liikluses – on palju kirjutamata ja kirjutatud reegleid, mis ka väikeste eksimuste korral tagavad avariideta kohale jõudmise. Nüüd tuleb juhuslikkuse moment protsessis viia nullilähedaseks – et sünniks hea idee ja tekiks tore, mõnus, eriline, huvitav, hubane, väärtuslik mereäärne keskkond tänavate, väljakute, äride, büroode ja korteritega. Ideaalne oleks, kui tulemus on soomlastele pigem eeskujuks. Me suudame küll. Teha midagi tõeliselt head.

Detailplaneering on ühiskondlik kokkulepe ehk seaduse lisa ruumi defineerimiseks, mida peab Tallinna Linnaplaneerimise Amet oma tulevastes sammudes järgima. Poekoridoride ümbernimetamine tänavateks on primitiivne mõte, mis ei muuda köetavat ehitusmahtu juriidiliselt tänavaks. Selliselt kompromissidele minek ei õigusta ennast, sest rahul pole ei üldsus, arhitektid ega tegelikult ka arendajad, kellel täna on palju seletamist.

Kõik osapooled peavad tegema pingutusi maksimaalse soorituse nimel. Kuldne Miil ja Kultuurikilomeeter mõõdab, ühikute erinevusele vaatamata, meie pealinna avalikku kvaliteetruumi. Seda võiks olla palju. Palju-palju rohkem kui seni.