Pühapäeva õhtu on eestlaste jaoks märgilise tähendusega. Sajad miljonid inimesed üle maailma saavad osa meie filmitegijate triumfist – jah, ainuüksi Oscari nominatsiooni võib julgelt selleks nimetada – ning paljud neist teadvustavad esimest korda elus, et ka Eestis tehakse suurepäraseid filme. Mandariinide produtsendid eesotsas Ivo Feltiga on saatnud korda midagi uskumatut või vähemalt täiesti ootamatut.

Võrdluseks, vaid kümmekond sekundit (!) reklaamiaega Oscarite teleülekandes maksab sama palju kui kogu Mandariinide filmi eelarve. Enamik Mandariinide konkurente on kulutanud ainuüksi oma reklaamikampaaniatele kordades rohkem. Kommentaarid on siinkohal vast üleliigsed.

Eesti riik ja Mandariinide tegijad on seega juba võitnud, olles valitud viie võõrkeelse Oscari nominendi hulka. Loodan väga, et Mandariinide võit ei jää vaid hetke emotsiooniks, vaid teadvustab esmajoones meile endile kui oluline on Eesti rahvuslik filmikultuur ning selle edasi kandmine. Seda nii ühe pisikese riigi ja rahva jaoks, kui ka meie tutvustamiseks maailmas.

Ei tohi alahinnata ka filmitööstuse poolt loodavaid töökohti ja tekkivat reaalset teenuste eksporti, mida Eesti majandus ka laiemalt täna hädasti vajab. Pühendusin täielikult filmitegemisele paar aastat tagasi ning olin esmalt üllatunud kuivõrd rasketes oludes meie filmitegijad tegelikult elavad. Seda just konkurentsivõime puudumise tõttu võrreldes teiste Euroopa riikidega. Ja see ei ole ainult riigi nõrga panuse süü – vajame ka erakapitali ning rohkem võimekaid produtsente, kes riigi ja erainvestorite raha ühise eesmärgi nimel kokku suudavad siduda.

Meil on äge filmikool, aga liiga vähe töökohti, et vastsed lõpetajad oma erialal omandatud haridust ka realiseerida saaksid. Ressursid on pea olematud, vaid tõelised fanaatikud suudavad sellistes tingimustes veel tegutseda. Kui ka mõne väga hea filmi “purki” saame, siis turundamiseks, käegakatsutava ja mõõdetava läbilöögi jaoks ei jätku kunagi raha. Just nii läks ka Mandariinidega, millest enne väärikaid nominatsioone oli kuulnud vaid mõni üksik maailma filmiringkondades liikuv inimene. Film võib olla hea, kuid just selliste tõrgete taha võib jääda “kuldmehikese” kojutoomine. Selleks, et Eesti filmitööstus areneks ning Mandariinid ei jääks aastakümneteks meie esimeseks ja viimaseks Oscari nominatsiooniks. Vajame hädasti nii kaasaegset stuudiokompleksi kui ka Euroopas konkurentsivõimelist rebate skeemi, mis rahvusvahelise filmitööstuse huvi Eestis ja eestlastega koos filme teha neile ka majanduslikult mõttekaks muudaks.

Öö, mil tasub püsida ärkvel

Selle aasta nominentidest laiemalt rääkides kuulub minu täielik sümpaatia parima filmi kategoorias filmile “Lindmees” (“Birdman”) mis oma loo, jutustamise stiili ja ehedusega võttis lihtsalt sõnatuks. Soovitan palavalt kõigile kes armastavad head inimlikku lugu ja näitlemist, mitte pinnapealseid eriefekte.

Parima meesnäitleja Oscari osas hoian aga pöialt Eddie Redmayne’ile (“Theory of Everything”), keda on olnud puhas rõõm ka isiklikult Londonis kohata. Oscarit on väärt ainuüksi see vaev, mida Eddie nägi võtetele eelnenud kuude vältel liikumis- ja kõnetunde võttes ning amüotroofse lateraalskleroosi patsientidega koos aega veetes. Ta kohtus filmi kangelase Stephen Hawkingiga ka isiklikult, kuigi ainult korra ning sedagi vaid päev enne võtete algust. Ikkagi tegi ta nii usutava esituse, et Hawking lubas peale filmi läbivaatust produtsentidel omaenda “ehtsat” arvutiga genereeritud (ja kogu maailmas patenteeritud) häält filmi lõppversioonis kasutada.

Pühapäeva öö tuleb põnev. Tagasi Eesti asja juurde – prognoosin, et Leviaatani ja Ida PR-masinad on jahvatanud juba liiga pikalt ja kõvasti selleks, et Eesti film seekord “kuldmehikese” koju tooks, aga soovin Mandariinide tegijatele kogu südamest külma närvi ja palju kuldset sära! Õige eestlane on igal juhul pühapäeva öösel pöidlad peos ja teleka ees.