Ma olen kindel usuõpetuse pooldaja. Ei, ma ei ole usklik ja ei salli silma otsastki mõtet, et keegi sunniks koolis lapsi omaks võtma üht või teist usutunnistust. Kool peab olema puhas mistahes ideoloogilisest propagandast. Aga rääkima usust peab, sest justnimelt kool on koht, kus peab ausalt rääkima faktidest. Iga noor inimene peaks saama haritud selles osas, et meie ühiskonnas eksisteerivad erinevad usundid, meie kõrval on mõni sügavalt usklik inimene ning et usuvabadus on iga inimese püha õigus. Täpselt samamoodi, nagu iga usklikus peres kasvav laps sellest, et mõni tema klassikaaslane kasvab gay- või lesbivanemate peres. Või on seesama klassikaaslane gay või lesbi ning selles pole mitte midagi halba, sest see ei ole nakkav. See on nende sünnipärane loomus ning inimõigus elada oma elu õnneliku ja vabana.

Osalesin sel nädalal saates "Vabariigi kodanikud", kus Varro Vooglaid rääkis, et ta läheb “püha viha täis” kui kuuleb, et kooliõpikutes räägitakse, et osa inimesi on gayd ja et selles ei ole midagi halba. Pikemalt süvenemata võiks Varroga ju nõustuda, lihtne on esimese reaktsioonina hüüda kaasa, et jätke noored rahule, sest kool pole koht, kus lahendada ühiskonna murekohti. Aga on see ikka nii?

Fakt on see, et Eestis eksisteerib piisavalt samasoolisi perekondi, kus kasvavad lapsed. Seda fakti ei muuda grammivõrdki Varro Vooglaiu isiklik arvamus või sallimatus. Ka on Eesti elu igapäev ju kärgpered, kus lastel on lahku läinud vanemate ja nende uute elukaaslaste tõttu tekkinud mitme “ema” ja mitme “isa” kooslused. Nii käivad ka paljude “traditsiooniliste pereväärtuste” kaitsjate lastel lasteaias vastas pärisvanema uued elukaaslased, mitte alati nende bioloogilised emad või isad. Kusjuures ühiskond peaks oluliselt rohkem muret tundma just lagunenud peredes üksikvanema kasvatada jäänud laste pärast, mitte nende pärast, kes kasvavad koos kahe õnneliku - mis siis, et samasoolise - vanemaga.

Samuti on reaalsus, et kuuenda klassi murdeeas noored (mitte enam lapsed) on vanuses kus seksuaalsus on muutunud nende igapäevaseks reaalsuseks. Teadupärast on Eestis ju isegi seksuaalsuhete praktiseerimise vanusepiiriks 14 aastat (mis minu isiklikul hinnangul on üllatavalt noor iga). Kas õigem oleks nüüd pea liiva alla peita ja teha nägu, et kõik on nii nagu vanal heal nõukogude ajal, et meie ühiskonnas ei ole keegi teistest erinev, või rääkida asjadest nii nagu nad on, ilma ilustamata ja propageerimata, aga samas ausalt, ilma fakte varjamata?

Enne sellele küsimusele vastamist tuletan saatest meelde veel ühe hetke, kus Reimo Metsalt küsiti, et kas Sa ei karda et Sinu last hakkavad teised (loe: "meie") lapsed lasteaias pilkama? Mõtlesin selle peale terve õhtu ning taipasin ühel hetkel, et ainuke põhjus, miks mõni laps lasteaias teist pilkaks, on see, et teda kasvatatakse uskuma, et samasoolised perekonnad on halvemad ning väärastunud. Aga see on üdini vale ning tegelikult väga kurb.

Maailm oleks palju parem paik, kui kõik suured gayde “ümberkasvatajad” kulutaksid kogu vihastele ristisõdadele kuluva energia oma lastes suurema hoolivuse, sallivuse ja ligimesearmastuse arendamisele. Uskuge mind – iga uus põlvkond, ka teie enda lapsed, näevad maailma palju avaramalt ja loodavad kogu südamest, et ka nende vanemad suudavad sama.