Peeter Sauter: Kabe või nips

Nojah, male see vist pole. USA-l võib olla küll varsti suurt maja täitev arvuti, millega saab minu elu jooksul kogu interneti sekund-sekundilt salvestada (ja siis selle loodetavasti lihtsalt minema visata), aga kõiki võimalikke variante mängus teiste riikide, terroriorganisatsioonide ja kodumaiste lekitajatega ei suuda vist läbi mängida seegi masin. Pigem on praegune mäng kabe või nips ülisuurel laual, kus korraga üritavad mängida paljud. See on multisimultaan jumala või loodusega, ja samas pole kindel, mis on mängu reeglid või kes need kehtestab.

Edward Snowdeni fenomen on suur paradoks. François Hollande ütleb, et Ameerikaga ei saa asja edasi ajada enne, kui ta meie järele nuhkimise lõpetab. Nuhkimisest koputas talle Snowden. Snowdenile ei saa Hollande isegi õlale patsutada, tal pole nii pikka kätt. Rääkimata asüüli pakkumisest. Rokk-
staaride elu on kergem kui vilepuhujatel. Nad võivad küll vilistada kogu lääne ühiskonnale ja laval tollele tagumikku liputada, aga saavad oma aplausid kätte ega pea pakku minema.

Võib-olla on kohatu võrrelda muretuid rokkareid südant valutavate lekitajatega, nagu Julian Assange või Edward Snowden, aga paradoksaalsel moel teeb meedia neist meie jaoks varsti paljalt staarid ja me hakkame huvituma üksnes nende käekäigust, aga mitte ideedest. Ja kes suudab öelda, et täpselt sama ei tee meedia nende enestega. Mis sa seal Ecuadori saatkonnas või Šeremetjevo lennujaamas konutades ikka peale oskad hakata? Varsti võtad vastu rollid, mida pakutakse.

Vahelehüppena: kes mõtles välja interneti? Ja kes Facebooki ja kes Google’i? Ameeriklased. Kas me oleme kõige sellega õnnelikud? Oleme. Kas me viriseme, et ameeriklane meid nüüd selle kõige kaudu jälgib? Viriseme. Kas me oleme valmis loobuma internetist, Google’ist, Facebookist, peaasi, et keegi ei jälgiks? Justkui ei ole. Keegi ei keela meid loobumast.

Selge on, et ameeriklasel pole vaja Snowdeni ja Assange’i laipu. Ilmselt ei juhtu nendega midagi hullu. Oluline on hoida neid isolatsioonis, et silme ees püsiks näide, kui haprasti võib sellistel minna. Samal ajal ei tohi nad olla liialt märtrid, see võib tekitada järgijaid. Hea, kui üks on ikkagi seksmaniakk (ehkki fabritseeritud?) ja teise pere tast lahti ütleb.

Olen ma siis ameeriklaste nuhkimise vastu? Ei. Keegi nuhib nagunii. Hea, kui nuhib sõber, veel parem, kui oma naine. Siis tead, et polegi vaja pattu teha. Ja kui on seis, kus nuhkija saab aeg-ajalt nähtavale tuua, on asjad isegi hästi. Muidu saaks suur nuhk nii suureks, et kukuks oma raskuse all kokku. Nii et veidral moel vajavad USA vastuluure ja Snowden teineteist.

Aga kas Horvaatia vajab euroliitu ja Läti eurot? Kui eesti mehed istuvad suveajal viina jooma, siis võtavad nad enamasti arutada, kui mage oli Eesti euroliitu astumine ja kroonist loobumine. Nii oli ka sel suvel. Istusime, rüüpasime ja matakas käis mataka järel. Ikka Eesti ja valitsuse pihta. Ma maigutasin lihtsalt suud.

Õnneks oli seltskonnas Tarr, kes viitas mokaotsast, et praegu on ta tööots lätlastele IT tegemine, et Läti peaminister ja rahandusminister saaksid tuleval aastal samamoodi teatri seina seest eurosid välja võtta nagu meil oma ajal. Ja see, et kamraad Tarril tubli tööots on, ei olnud meie haukuda.

Tahtmatult jäin mõtlema, et kui me ei oleks praegu neis liitudes, siis vist viriseksime valitsuse kallal, et miks me ei ole. Suudaksime lätlaste peale kadedad olla, et nad saavad euro. Kui me poleks Euroopa Liidus, mida me kirume, ei mahuks meile lihtsalt pähe, et kuidas me siis ikka ei ole. Et kas oleme ühes mansas Ukraina ja Moldovaga, kes pole isegi kandidaadid. Et seda Eestit me siis tahtsimegi või? Ega vist. Sellist Eestit, millega me suvel napsulauas rahul oleksime, siia maailma ei tehta. Äkki on see siis hea?

Selle rubriigi tavapärane autor Andrus Kivirähk on mõneks nädalaks puhkusele läinud ning sel nädalal asendab teda Peeter Sauter.