(Mitte ainult sellepärast, et on suvi ja lehes uudiseid napib, aga selline on euroopalik hoiak.) Ometi on vahel raske ajaga kaasa minna ja tolerantseks jääda.

Homodel tuleb jälle paraad ja tore on. Ma ei saa virinast aru. Selge ju, et homoseksuaalid elavad surve all ja peavad saama vahel patsutada üksteise õlale mitte ainult omavahel ja riidekapis, vaid avalikult. Ja nende kiibitsemine pakub lusti kõigile. Mine tea, äkki läheb jälle kismaks.

Meenub, et Nõukogude ajal oli homoseksuaalne akt kuritegu. Jube küll. Aga maailmas on vähemalt kaks kohta, kus zoofiilia ei ole kuritegelik: Arizona osariik ja Mongoolia. Ja netist loen, et on inimeste-loomakeste paarikesi, kes elavad koos aastaid ja armastavalt. Mis loomaahistamisest saab seal juttu olla? Pigem on ikka tegemist mõlema partneri seksuaalse sättumusega.

Ikka südamlikult!

Loodetavasti saab varsti ka meil zoofiilide ja loomade ühisparaadil näha liigutavaid kooslusi – armastajaid mitte ainult koos kodumaiste kutsude, notsude, lehmade ja hobustega, vaid ka eksootilisemaid loomi. Arizonas on populaarne seksuaalpartner eesel, Mongoolias lammas, aga kindlasti leidub loomariigis põnevamatki. Ma ei räägi siin perverssustest, nagu seksuaalakt külmutuskapist võetud kanarümbaga, mis samuti on dokumenteeritud. Pole vaja pornograafiat, jääme ikka südamliku ja hella armastuse juurde. Kui inimene kallistab seakest, kes on ilusti vestis ja kaelasidemega (või miks mitte ka silindris ja frakis), liigutab see iga pealtvaatajat ja lapsedki rõõmustavad loomaarmastuse üle.

Aga nekrofiilsete zoofiilide paraadi ma näha ei taha. Tolerantsusel on piirid.

Joobnud juhtidega seevastu tuleb olla karm, siin hakkab kehtima nulltolerants. Ma isegi läheksin sammukese kaugemale ja paneksin purjus juhid ühiskonna teenistusse.

Kuidas? Väga lihtsalt. Alkohol on sobilik mootorikütus (mitmes Lõuna-Ameerika riigis kasutusel) ja vahelevõetud joobnud juhid tuleks panna puhuma otse politseiauto mootorisse. Puhuda tuleb muidugi täiest jõust. See rikastab kütust ja annab politseiautole täiendava kiirenduse. Kuna purjus juhte on palju, peame kasutusele võtma politseiveoautod, mille kastis on purjus juhtide meeskond, kes puhub

“krusale” hoogu juurde, ja “pollarid” kihutavad järgmiste kurjategijate kannul. Karta on, et Eesti joodikud on sellest varsti võhmal. Aga Euroopas pisut ringi sõitnult tean, et mõnel pool on iga kolmas juht kerge auru all (näiteks Hispaanias ei leia sa pärast siesta’t naljalt juhti, kel pole paar klaasi veini keres). Seega peame hakkama purjus juhte varsti importima. Olge mureta, Euroopas neid jätkub, seal vaadatakse kergele aurule läbi sõrmede.

Nüüd alternatiivenergia kastuselevõtt. Puhkav riigikogu hakkas juba Strandbergi pasuna peale energiliselt kokku tõttama, kui sai teatavaks, et arutlusele tulevad kõhutuulemootorid, ja mitte ainult arutlusele, vaid ka katsetamisele. Nimelt on hästi kättesaadav energialiik jäänud siiani kahe silma vahele ja tuhandeid kilovatt-tunde kõhutuuleenergiat lastud lihtsalt vastu taevast. Kui riigikogu liikmed aga taipasid, et peavad jälgima uute mootorite demonstratsioone ja katsetusi, tekitas olukord kahtlusi. Järsku tahab Strandberg kärpida parlamendi liikmete kütusekulusid ja panna poliitikud tööl käima kondiauru kasutades jalgratastel, soome kelkudel või siis selle uue mootoriga liikuritel. Kes haisu ninna sai, otsustas mitte välja tulla. Ja pole ime, et parlamendienamus vaatab energiaalternatiive, nina vingus – milleks teha elu keeruliseks ja hakata jälle jalgratast leiutama.

Päästerõngas tudengitele

Tudengid, kes Tartus on harjunud Pirogovi juures õlut jooma, on suvel kodus Tallinnas olles püsti hädas. Kesklinna kõrtsides on õlu hirmkallis, tänaval õlle nahistamise eest pannakse kartsa. Kuhu peab vaene tudeng siis koos semudega minema? Õnneks on linnaisad sellele mõelnud, kusjuures äärmiselt diskreetselt. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Paigaldatud 50 välikäimlat on vaeste tudengite päästerõngaks. Kast õlut kaasa, paari sõbraga peldikusse – ja uks lukku. Seal ei paista trimpavad tudengid kellelegi silma (ja ega üliõpilast õllest ei võõruta). Pole ka muret, nagu Pirogovi juures, kuhu põõsa alla hädale minna. Korrektsesse, justkui nõelasilmast tulnud käimlasse pole häbi õlut jooma kutsuda ka välismaalt saabunud sõpru. Vastupidi, vanalinna tutvustamine välistudengitele algab nüüd välikäimlast ja mõnikord on see koht nii erutav, et kaugemale pole vaja minnagi. Kempsus joomine on ka väljakutse, eriti kui on tegemist suurema ja segasoolise sõpruskonnaga. Sõbrad saavad lähedaseks ja tulevases elus lähevad nad koos muretult läbi paksu ja vedela. Pirogovi-sarnast murul õllelarpimiskohta pole Tallinna noortele enam vajagi.

Suvistel nädalatel on suvine nägu, sügisel algab kool ja lõpevad puhkused, siis kisub asi jälle karmimaks, kui mitte hoopis näotuks.