PEETER SOKOLOV: Miks Estonia vrakki ei peaks üles tõstma
(4)Välistan täielikult võimaluse, et sadamas kinnitasid tuukrid laengud magnetitega Estonia veealuse osa külge. Merel oleks see aga sellise tormiga, nagu Estonia huku ööl, ilmvõimatu. Sadamaski oleks sellega hakkama saanud ainult ülim professionaal. Üks asi on sulistada paari meetri sügavuses vees, nagu teevad Chuck Norris või Steven Seagal, teine asi on panna toime konkreetset diversiooniakti.
Ma ei ole kuulnud ühtegi argumenti, mis veenaks mind kas või natukene, et Estonia lasid põhja diversandid. Ellujäänud oleksid pidanud plahvatust kuulma. On vähetõenäoline, et keegi jooksis vindlavändaga mööda laeva ringi ning puuris laevapõhja auke või asetas siseruumidesse lõhkelaenguid. Pärast kere perforeerimist oleks diversant pidanud ka kuidagi märkamatult maale pääsema.
Argumendid, millega püütakse tõestada, et Estonia ei hukkunud looduskatastroofis, baseeruvad sündmustel, mis leidsid aset pärast Estonia hukku. See, millega püütakse põhjendada diversiooni võimalikkust laeval, kuulub pigem paranormaalsete nähtuste valdkonda. Põhjust, miks Estonia põhja läks, tuleb otsida sellest, et esivisiir avanes ja vesi tungis autotekile. Kui nii suur osa laevast, kui on autoteki kohal olev ruum, täitub veega, siis laev lihtsalt peab põhja minema.
Ainus asi, mis ehk oleks suutnud laeva kuni teiste laevade saabumiseni veepinnal hoida, oleks olnud avada tagumine aparell, kui hakkas tekkima diferents ja kreen. Nii oleks vesi autoteki teisest otsast koos lastiga välja voolanud. Kuna ahtrivisiir oli kinni, tekkis pooltäis pudeli efekt: laeva ahter muutus ninast raskemaks ja vajus vee alla ning nina tõusis vee kohale. See asjaolu soodustas laeva kiiret põhjaminekut.
Midagi sarnast juhtus 1968. aastal Norra rannikul BMRT Tukaniga. Traaleri roolis olnud madrus pööras laeva ahtri mingil põhjusel vastu lainet. Traaleril oli ahtris sliip (kaldtee), mille kaudu tõmmati traal koos kaladega tekile, ning luuk, mille kaudu lasti kala lastiruumi ja töötlemistsehhi (kaks suurt ruumi). Ilmselt oli lastiruumi luuk kremoonidega korralikult kinnitamata. Laine tõusis mööda kaldteed tekile, lõi luugi lahti ja tungis tekkinud avause kaudu lastiruumi ja tsehhi. Laeva ahtris olevad suured ruumid täitusid veega, ahtriosa muutus raskemaks ja vajus vee alla (pikkipüstivus halvenes). Kuna sügavust oli 40–45 meetrit, siis vajus laeva ahtriosa vastu merepõhja, aga laeva nina jäi mõneks ajaks pinnale. Asjaolu tõttu, et laeva ahtriosa toetus vastu merepõhja, ei tõusnud traaler vertikaalsesse asendisse ega läinud kohe põhja, nagu Estonia.
Maailma kalleim vanametall
Arvan, et Margus Leivo juhitav komisjon ei leia midagi uut. Kui Estonia siiski tõstetakse üles, saab Estoniast kõige kallimalt toodetud vanametall, mida senini on nähtud. Praegu ei ole Estonialt võimalik leida ühtegi asitõendit, need on nüüdseks lagunenud ja roostega kattunud. Mitte väiksem probleem ei ole laeva utiliseerimine. Kuidas lõigata kalmistu vanametalliks, nii et see rahvast ei erutaks?
Estonia pinnale tõstmisse tuleks suhtuda kaine mõistusega, mitte lähtuda emotsioonidest. Võrreldes praegu aktuaalse, kevadel Soome lahes uppunud kaubalaeva Runner-4 ülestõstmisega, on Estonia pinnaletõstmine miljoneid kordi keerulisem ja kallim. Estonia pinnale tõstmisega võrreldes on Runner-4-st kütuse väljapumpamine naeruväärselt lihtne operatsioon.
Olen ise viibinud paljudel uppunud laevadel, võin kinnitada, et tuukrid töötavad erilise psüühilise pinge all, mida põhjustab ümbritsev keskkond, ootusärevus ja tööde ohtlikkus. Sügavamal kui 45–60 meetrit on tuukrite töö keerulisem kui avakosmoses viibimine. Sellises sügavuses hakkab lämmastik avaldama tuukri organismile narkootilist mõju. Hingamiseks tuleb kasutada hapniku-heeliumi segu.
Edasi tuleb dekompressioonihaiguse oht. Tuukrite esimesed sukeldumised võivad õnnestuda, järgnevatel aga võivad nad haigestuda kessoontõppe ka siis, kui dekompressiooni (õhurõhu languse – toim) režiim on valitud üks–kolm astet madalam. Suurtesse sügavustesse sukeldumisel peab korduvate sukeldumiste vahe olema suurem kui väikestes sügavustes töötamise puhul.
Pärast suurtesse sügavustesse sukeldumist peab tuuker viibima pikemat aega barokambri läheduses, dekompressioonihaiguse sümptomid võivad tekkida ka mitu päeva hiljem. On veel terve hulk muid keskkonnast tingitud asjaolusid, mis muudavad töö sellistes sügavuses eriti ohtlikuks ja keeruliseks. Kõik see teeb Estonia pinnale tõstmise eriti kulukaks.
Peeter Sokolov on masinaehitustehnoloogia insener ja endine Leningradi ekspeditsioonirühma tuuker.
Samal teemal:
Margus Leivo “Miks Estonia vrakk tuleks üles tõsta?”
EPL 23.10.
