Peeter Teedla: Kas ma olen kuidagi lahedam tüüp, kui vaatan filme arvutist?
Nii nagu on praegu populaarne Kalamaja piirkonnas elada, on ka kuidagi cool teatada, et minul televiisorit pole või ei mina telekat ei vaata. Sama lahe ja intelligentselt mõjuv on seejuures sõpradele mainida, mitu filmi sai alla laetud ja arvutist ära vaadatud. Tegelikult pole aga mingit vahet, kas vaadata filme ja saateid telekast või arvutist – ekraan on ekraan.
„Troonide mängu“ uus hooaeg tuli välja tänavu 14. veebruaril. Maailma suurima online-filmilaenutuse firma Netflix USA tellijaist kaks protsenti vaatas need 13 osa ära kolme esimese päevaga. Iga osa on tund aega pikk ehk siis päevas vaadati seda seriaali kokku üle nelja tunni. Eestisse Netflix küll ametlikult ei levi, aga ega siinmailgi pole säärane neti kaudu soetatud uute filmide ahmimine sugugi võõras.
Võrdluseks - praegu vaatab üks Eesti elanik televiisorit päevas keskmiselt 3 tundi 32 minutit, talveperioodil tuleb telekavaatamise ajaks üle nelja tunni. Seda kuuldes imestavad paljud: kuidas nii palju? Tihti kohtame taunivaid reaktsioone: kes vaatab õhtul neli tundi telekat, mina küll ei vaata. Halvustav suhtumine tabab tihti ka konkreetseid telesaateid: kes küll vaatab "Reporterit"?
Kas tuleb tuttav ette? Ikka ja jälle leiab oma suhtlusringkonnast ja mõnikord ka laiemast avalikkusest selliseid hoiakuid. Aga kui vaadata "Reporteri" mõnd klippi hiljem veebist – kas siis Postimehe veebist või "Reporteri" enda saidilt – siis pole see sugugi halb ja „taunimisväärt“. Sisu on ju tegelikult sama ja ekraanilt seda ka vaadati, küll arvuti omalt. Kummaline silmakirjalikkus.
Eelneva taustalt tuleb pähe paralleel toitlustuse valdkonnas. Televisioon on nagu päevapraad – valikut pole, sööd seda, mida kokk parasjagu teeb. Arvuti vaatamine oleks aga justkui à la carte menüü – valid, mida sööd. Kuigi kokk on sama. Arvutil pole siiski mingit põhjust parem olla. Võib-olla mõnele tundub, et arvuti on keerulisem ja seetõttu on sealt sisu tarbimine kuidagi intelligentsem. Samas panustad sa ikka oma aega ekraanile.
Arvan, et liigume sinnapoole, kus ei tohi mõelda, et televiisor = televiisor. Televisioon tähendab pigem liikuvat pilti. Inimesed tarbivad sisu ja pole vahet, kas see on TV, arvuti või nutitelefon. Võidab parim ekraan – mitte parima kvaliteediga ekraan, vaid see, mis vaatajale antud hetkel mugavamini sobib. On see siis 50-tolline telekas kodus või nutitelefon lõunalauas.
Ekraanide paljusus on saanud praegu samasuguseks reaalsuseks nagu ka pakutava sisu killustatus. Näiteks pakub praegu eestikeelset sisu või eestikeelseid subtiitreid enam kui 20 telekanalit. Veel kümme aastat tagasi oli meil valikus kõigest kolm kanalit. Lisaks veel see teadmine, et internet pole ainult sisu, vaid ka mängud ja sotsiaalmeedia. Me näeme, et meelelahutuse tarbimise aeg kasvab.
Suhtugem sellesse kõigesse terve talupojamõistusega ja ärgem kapseldugem mõne nähtusse liigsesse kiitmisse. Nagu juba öeldud – ekraanil pole mingisugust vahet, ekraan on ekraan ja järjest rohkem aega kulub meil meediale. Pole olemas elitaarsemat või intellektuaalsemat ekraani, kuigi see mõnele võib-olla väga meeldiks.
