Peeter Tulviste presidendiks
Vimmad ja võõrandumine, poliitilise kultuuri vähene küpsus ei lase tunda täit rõõmu Eesti edusammudest. Eetikalagi on nii madal, et lööb pea ära. Poliitikud pokslevad isekeskis, rahvas ei usalda poliitikuid.
JÄRGMINE PRESIDENT EI TOHIKS OLLA TEGEVPOLIITIK. Seepärast oleks tark, kui järgmist presidenti ei valitaks professionaalsete, tegevate poliitikute hulgast. Viimasega paratamatult kaasnev “slepp” võiks hälvata seda autoriteeti ja tasakaalustavat erapooletust, mida eeldab Eesti Vabariigi presidendi positsioon.
Oleks vaja inimest, kellel on suveräänne autoriteet praeguses Eestis, kus on palju erinevaid rahvakihte ja huvigruppe. Autoriteet mitte ameti tõttu, mida kõrge amet iseeneses kannab, autoriteet peab tulema seestpoolt, isiksusest enesest. On vaja kedagi, kes võiks meie poole pöörduda kui tark inimene, keda kuulaks nii naine kui mees, nii maal kui linnas, nii heleda kraega kui kulunud põllega. Tema ei räägi kellegi nimel, erapoolikult, vaid katsub seada asju üldise edenemise nimel.
Läbi aegade on meie esivanemad läinud omavaheliste nägeluste- ja muidu rasketel aegadel just tarkade inimeste juurde. Kuulma tõde ja õigust ning saama hingekinnitust. Just niisuguste inimeste hulka kuulub Peeter Tulviste. Ta räägib, ja kuulaja taipab kohe, et temaga räägib inimene, mitte ametikoht. Räägib inimene oma sõnade, mõtete ja tunnetega. Ainult, et targem inimene.
Harva käib tarkus käsikäes oskusega inimestega läbi saada, veel harvem liitub sellega suutlikkus ühiskondlikke asju korraldada. Peeter Tulviste on ses suhtes õnnelik erand.
Tema kirjutatud raamatud võrdlevast psühholoogiast, maailma erinevatest mõtlemistüüpidest – mis võiks olla parem vaimne taglastus väikerahva presidendile, kes mõistab, mis on maailm ja kuidas on tema rahval parim seal oma teed käia!
Samas olgu öeldud: Peeter Tulviste on edukalt juhtinud Tartu alma materit kõige keerulisemal uuenduste ja muudatuste ajal. Muude algatuste kõrval on tema initsiatiivil loodud ülikooli kolledÏid Narvas, Pärnus ja Türil. Türil saab kõrgharidust – see ongi regionaalpoliitika tegelikkuses. Praegu juhib Peeter Tulviste Tartu linnavolikogu.
Ei, Peeter Tulviste pole pelk raamatukoi, Kaitseliidus on ta enda eeskujuga näidanud, et ka paljude maailma ülikoolide audoktor ja akadeemiate korrespondentliige peab kaitsma oma riiki.
ME EI PEA PEETER TULVISTET HÄBENEMA. Me oleme kindlad, et tunne, mis vaatajas tekib tema ekraanipöördumisel aasta lõpuminutitel, on hea tunne, me teame, et ei pea teda häbenema vestlemas selle maailma vägevatega, me teame, et oma kõnesid kirjutab ta ka ise.
Aga mis samuti oluline: just ettenägematutes olukordades, kus ei aita protokoll ega nõuandjad – ka siis võime tema kiire mõtlemise peale kindlad olla. Peeter Tulviste asumine presidendi ametikohale looks kõik võimalused Lennart Meri poolt kujundatud tugeva ja usaldusväärse presidentuuri jätkumiseks.
Tahame näha Eesti Vabariigi järgmise presidendina Peeter Tulvistet.
Olav Aarna, Hendrik Arro, Krista Aru, Maimu Berg, Andres Ehin, Jaan Einasto, Ene Ergma, Kristjan Haller, Ain Heinaru, Jaan Isotamm, Ain-Elmar Kaasik, Hannes Kaljujärv, Jaak Kangilaski, Jaan Kaplinski, Heino Kiik, Andrus Kivirähk, Epp Maria Kokamägi, Voldemar Kolga, Kersti Kreismann, Arvo Krikmann, Jaan Kross, Madis Kõiv, Anu Lamp, Ain Lutsepp, Toivo Maimets, Mait Malmsten, Rein Maran, Andres Metspalu, Mihkel Mutt, Ingo Normet, Rein Oja, Juhan Peegel, Priit Pedajas, Barbi Pilvre, Rein Raud, Loit Reintam, Juhan Ross, Hando Runnel, Rein Ruutsoo, Raido Rüütel, Mati Sirkel, Eino Tamberg, Vive Tolli, Mats Traat, Udo Uibo, Aime Unt, Mati Unt, Mart Ustav, Andrus Vaarik, Vaapo Vaher, Vaino Vahing, Richard Villems, David Vseviov.
