Peeter Vihalemm: „õnn” on eestlaste jaoks liiga tugev sõna
Peeter Vihalemm, täna avaldatavast inimarengu aruandest saab lugeda, et Eestile kuulub inimarengult maailma riikide seas 34. positsioon. Leedu on alles 44. ja Läti 48. kohal. 1990. aastal oli aga kõigi kolme riigi lähtepositsioon üsna sarnane. Miks on Eesti teistest Balti riikidest nii palju ette nihkunud?
Leedu professor Zenonas Norkus esitab selle kohta inimarengu aruande I peatükis väga huvitava analüüsi, tuues esile nii majanduse ja poliitilise tegutsemise eripära kui ka taustategureid. Esimeste hulka kuuluvad turureformide kiirus, järjekindlus ja radikaalsus, sealhulgas Balti naabritest edukam suurettevõtete erastamine, samuti poliitilise ja administratiivse eliidi ulatuslikum väljavahetumine 1990-ndate algul. Oluline on olnud ka neoliberaalse majanduspoliitika jätkumine valitsuste vahetumisest hoolimata.
Taustateguritena tõstab Norkus esile Põhjamaade, eriti Soome suurt geograafilist ja kultuurilist lähedust, samuti protestantluse mõju, mis Eestis on olnud tugevam kui Lätis, rääkimata katoliiklikust Leedust.
Millega seletada lätlaste nii suurt kukkumist viimase kriisi ajal?
Professor Norkus tõstab Läti aeglasema arengu ja majanduskriisi rängema mõju peamise põhjusena esile venelaste suurt osakaalu Läti majanduseliidis. Läti venelaste staatus ühiskonnas on teistsugune kui Eestis. 1990-ndate keskel moodustasid venekeelsed inimesed 80% kõigist ettevõtlusega tegelejatest Lätis. Seetõttu võttis Läti kapitalism üle mitmeid jooni, mis on omased Venemaa kasiino- ja poliitkapitalismile. Majanduskriisi muutis Lätile eriti rängaks valitsuse kulukas sekkumine tugevate Vene sidemetega Parexi panga päästmisse.
Mõni sotsiaalteadlane võiks aga venelaste suurt osakaalu majanduses tõlgendada ka positiivsena – Eestile on ette heidetud, et Eesti venelaste seas on töötus kõrgem ja palgatase madalam…
Osakaal majanduses ja majanduseliidis on erinevad asjad. Aga ehkki Lätis on venelased ärieliidi seas rohkem esindatud kui Eestis ja Leedus, on Eesti venelaste rahulolu tase kõrgem kui Läti ja Leedu venelastel ning lätlastel ja leedulastel endil. Läti ühiskonnas ja poliitikas mängivad suurt rolli Venemaaga seotud oligarhid.
Lätis on ka korruptsiooni tase kõrgem kui Leedus ja eriti Eestis.
Seekordne inimarengu aruanne toob andmeid ka inimeste rahulolu ja heaolu kohta. Aruandest võib lugeda, et Venemaal on eluga rahulolu tase sageli kõrgem kui Baltimaades. Miks?
Inimeste rahulolu mõõdetakse väga erinevate indikaatorite alusel. Inimarengu aruanne kasutab Gallupi poolt 2009. aastal üle maailma tehtud individuaalse heaolu küsitlusi, mina pean aga väga tähtsaks indikaatoriks Eurobaromeetri küsimust: kas teie maa areneb õiges suunas? Ja rahvusvahelises võrdluses hindavad Eesti inimesed riigi arengusuunda väga positiivselt.
Tänavune, maikuine Eurobaromeetri uuring näitas, et Rootsi ja Eesti kodanikkond on üle kogu Euroopa Liidu kõige rahulolevamad oma maa arengusuunaga.
Niisiis kiidavad eestlased küll riigi ja ühiskonna arengut, aga isiklikul tasandil on ometi õnnetud?
See küsimus puudutab eestlaste eripära ja loomust. Eestlased on üldiselt üsna kriitilised, kuid ei kipu avalikult kurtma. Aga nad ka ei ütle, et neil läheb eriti hästi. „Õnnelik olemine” on eestlaste jaoks liiga tugev väljend.
Miks?
Võib-olla keelelise eripära tõttu. Mõelge, kui lihtsalt öeldakse inglise keeles „happy” paljude asjade kohta, mille puhul eestlane ei kasuta sõna „õnnelik”. Eestlane väljendub iseenda kohta harva ülivõrdes.
Ehk siis asi on väikekodanlikus tuimuses, kui tsiteerida suurlavastust „Rise and Fall”?
Oleneb, mis nurgast vaadata. Kes nimetab seda tuimuseks, kes teatud stabiilsuseks või kindluseks. Me ei lase end nii kergesti roopast välja loksutada, allume vähem emotsionaalsetele puhangutele.
Aga miks ikkagi venelased õnnelikumad on?
See õnnelik olemine on rohkem seotud rahvusliku karakteriga, sellega, kui kergesti inimesed oma emotsioone avaldavad või kuidas nad neid tähistavad. Mina isiklikult pean paremaks eluga rahulolu uurimise vahendiks küsimust, kas oma maa arenguga ollakse rahul. See pakub ratsionaalsema, selgema hindamisaluse.
Samal ajal võib aruandest lugeda, et eestlased hindavad ka oma tervist kehvemaks, kui see objektiivselt on. Suhteliselt väike on rahulolu ka ettevõtluskeskkonna ja valitsemisega.
Ilmselt näitab see kõik teatavat sisemist ebakindlust, eesmärkide ähmasust või identiteedi nõrkust. Kui inimesed peavad vastama üldistele küsimustele nagu riigi kui terviku käekäik või kui tuleb arvamust avalikult välja öelda, näiteks kui ajakirjanik küsib, siis ollakse suhteliselt positiivsed. Aga igapäevaelu ja enesetunde üle nurisetakse üsna palju.
Ehk siis – kui elu- või töötingimustega ollakse rahulolematud, siis eestlastel on kombeks kurta seda vaid lähedaste ringis, mitte avalikult oma õigusi taga nõuda?
Üldiselt küll. Aga kui me suudaksime maailma avaramalt vaadata, Eestit rohkem teiste riikidega võrrelda, siis ehk oleks ka seda nurinat vähem.
Seekordne inimarengu indeks on arvutatud uue metoodika alusel.
Jah, muudetud on hariduse indikaatoreid – kirjaoskuse ja õppijate osakaalu asemel võeti kasutusele täiskasvanute keskmine õpinguaastate arv ja eeldatav õpinguaastate arv kooli minemisel. Varasema metoodika järgi hinnati inimeste elujärge sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järgi inimese kohta. Nüüd aga rahvamajanduse kogutulu (RKT) järgi ostujõudu arvestades. Muutus ka indeksi arvutamise metoodika.
Kui varem vedasid Eesti indeksit üles haridus ja majandus, tervisenäitajad vedasid seda aga alla, siis nüüd on nõrgaks kohaks muutumas hoopis majandus.
Keskmise eluea näitajad on paranenud, haridusindeks on isegi parem kui Põhjamaades, majandusnäitajate poolest aga oleme tugevasti maas EL-i vanadest liikmetest. Aastaid on räägitud vajadusest muuta majandus innovatsioonipõhiseks. Arvan, et lähemad kolm kuni viis aastat kujunevad otsustavateks, kas Eesti murrab välja innovaatiliste tuumikriikide sekka või langeb poolperifeeriasse. Kui juhtub viimane, ootab ees pikem vindumine.
Aruandest võib lugeda ka seda, et kõigis kolmes Balti riigis on alla 30-aastaste noorte seas vähem kui pool neid, kes seovad tuleviku kindlalt kodumaaga. Miks see nii on?
See on tõsine oht ja väljakutse. Samas küsigem: mida tähendab välismaale minek? Kas see tähendab ajutist, mõneaastast äraolekut või päriselt äraminekut? Eesti peab olema selline keskkond, kuhu inimesed tahaksid tagasi tulla. Ma olen selles suhtes optimistlik. Eesti looduski mängib siin tähtsat osa. Aga Eestist ärapeletavaks teguriks võib kujuneda siinne poliitiline kultuur, erakonnastumine, see, kui eri valdkonnad kujunevad eri erakondade pärusmaaks ja teistel ei ole sinna asja.
