Peeter Võsu: Lubati madalamaid makse, tulemuseks maksutõus
Maksumaksja ootab õiglast ja ühetaolist maksustamist. Vaatamata sellele, et kõik sooviks madalamaid makse, saab igaüks aru, et mõistlik maksukoormus on paratamatu. Mida paremini on tagatud proportsionaalsuse printsiip, seda õiglasemaks hinnatakse ka maksusüsteemi. Selliselt on siiani toiminud ka Eesti maksusüsteem. Erandiks on ainult väga väikese sissetulekuga inimesed, kellele ei jääks pärast makse enam elatusmiinimumi järele. Nede probleemi lahenduseks on maksuvaba miinimum ja toetused.
Maksuteema puhul häirib kõige rohkem, kui räägitakse maksukoormuse langetamisest, kuid reaalselt lisanduvad kaudsed maksud, maksed ja koormised, mis tegelikku väljaminekut suurendavad. Samuti on häiriv, kui seda käsitletakse varanduse ümberjagamise mehhanismina, mis on omane vasakideoloogiale. Isiklik omand peaks olema püha ja puutumatu ning väljaspool riigi haardeulatust. Selle ümberjagamise katsed on ebamoraalsed. Maksude kogumise eesmärk ei ole ju kellegi omandit laiali jagada, vaid ühise panuse andmine ühiskonna ühiste kulude katmiseks.
Rohkem selgitusi
Tulles tänase teema juurde, tundub, et maksuideed on kantud teistsugusest ideoloogiast. Kui riik ei suuda oodatava maksutuluga hakkama saada, oleks loomulik seda ausalt tunnistada ning maksukoormust kõigile proportsionaalselt tõsta. Kurb, kui jutt käib maksude langetamisest, aga tegelikkuses tõuseb varjatud maksukoormus. Miks on hea otsest maksu langetada ja vaja minev raha saada kaudse maksu abil? Seda ei ole keegi lahti seletanud.
Maksudega hämamisena võib käsitleda vastmoodustunud valitsuse otsust tõsta kütuseaktsiisi. Otsese maksu asendamine aktsiisiga ei ole millegagi õigustatud. Kütuseaktsiis mõjutab otseselt või kaudselt kõiki inimesi. Kõik kaubad vajavad transporti, mille kuluosaks on kütus. See hinnatõus omakorda lisandub kõigile kaupadele, mille maksab kinni lõpptarbija. Niisiis, kütuseaktsiisi tõusust ei pääse ka need, kes ainult jalgrattaga sõidavad.
Kütuseaktsiisi tõstmine riigikassa täitmise eesmärgil tekitab veel ühe probleemi. Siiani oli peamiseks kütuseaktsiisi eesmärgiks rahastada teede ehitust ja remonti. Kõik autojuhid maksid kütusele lisaks ligi teist sama palju aktsiisi, teadmisega, et see tagab normaalse kvaliteediga teed sõitmiseks. Kütuseaktsiis on olnud kõige tõhusamaks teemaksu kogumise viisiks. Samuti on see kõige õiglasem teemaksu kogumise meetod, kuna teemaks jaguneb vastavalt sõidetud kilomeetritele ning samas ka vastavalt auto suurusele ja raskusele, mis paratamatult väljendub suuremas kütusekulus. Suurem kütusekulu aga tähendab automaatselt rohkem kütuseaktsiisi.
Teemaks tulekul
Tänane valitsus on otsustanud nendest põhimõtetest loobuda, muutes kütuseakstsiisi tavaliseks riigitulu osaks. Ei pea olema selgeltnägija, et ette näha valitsuse järgmist sammu sel teemal, milleks on teemaksu rakendamise võimalused. Loomulikult on selleks ajaks kõik unustanud, et kütuseakstsiis on ju parim vahend selle korjamiseks. Kuid, kui selle tõus on ületanud juba kõigi taluvuspiiri, ei tule enam kõne allagi selle lisamine teemaksuna. Loomulikult ei jää siis muud üle, kui rakendada veel üks uus maks: teemaks, mille jaotus ja kättesaamine ei ole sama õiglane ja odav, kui see oli osana kütuseaktsiisist. Vaatamata sellele surutakse see valitsuse jõuga läbi.
Tulemuseks saame märkimisväärse kulude kasvu autoomanikele kuid ka kogu transpordi sektori osas. See on tänase valitsuse hinnangul parim grupp, kellelt saada katteallikas väikeseks üldiseks maksulangetuseks. Kindlasti on selles oma loogika: autoomanikelt on võimalik koguda rohkem maksu, kuna nad on loodetavasti maksujõulisemad, kui need , kellel auto puudub. Samas ei arvesta valitsus õiglusprintsiibiga. Ei ole ju õiglane, et autoomanike üldine maksukoormus on kõrgem, kui teistel.
Lisaks õiglusprintsiibi rikkumisele muutub kavandatav autotee maksu kogumine kulukaks, kuna lisanduvad selle halduskulud. Ei ole ju ka välistatud, et keegi sooviks paralleelset tasuliste teede võrku rajada, mis tegelikult tõstab kulusid kõigile ja võitu ei tule sellest ei riigile, ega sel teel sõitjatele.
Sama sisutu tundub olevat ka pakendiaktsiisi idee või muud pakutud aktsiisid, mis tegelikult puudutavad ühtlaselt kõiki inimesi. Tõstatub küsimus, mis on selle aktsiisi eelis võrreldes otsese maksuga, mis samuti läheks maha ühtlaselt kõigi tuludest. Erandi moodustab siin tubaka ja alkoholiaktsiis, mis on igati põhjendatud.
Lisaks maksudele on valitsuse kavas eelarve tulude tõstmiseks trahvimäärade suurendamine. Kahju, et trahvimäärad, mis peaks väljendama rikkumise ohtlikkust ja eksimuse proportsionaalsust, hakkavad nüüd sõltuma riigikassa täitmise vajalikkusest. Tundub, et Eesti õigusmõistmise süsteem saab sellega tugeva tagasilöögi. Kardan, et tulevikus muutuvad raskete isikuvastaste kuritegude karistused peaaegu olematuks võrreldes näiteks trahviga lahtise turvavööga sõitmise eest. Kopsakate lisatrahvi laekumiste kirjutamine riigieelave tulude poolel eeldab eriti tugevat kasvu seaduste rikkumises või väga ebaõiglast karistust iga pisikese eksimuse eest, mis igaühel tuleb aeg-ajalt ka tahtmatult ette. Selline suhtumine kodanikesse ei ole millegagi õigustatud.
Tegelikult oleks valitsusel lisaks uute maksude sisseviimisele või olemasolevate tõstmisele veel vähemalt kaks head viisi asju hoopis paremini lahendada. Makse saaks langetada, kui teha korralik riigi audit ja plaanida riigi kokkuhoidlikkumat haldamist. Teine võimalus on strateegiliselt valitud maksude langetamise abil elavdada majandust, mis annaks rohkem investeeringuid ja käivet, mis omakorda täidaks riigikassa ka väikesema maksukoormuse korral.
Mittevastavuses ideoloogiaga
Paneb imestma, et paremerakondade enamusega valitsus ei käitu paremideoloogia kohaselt. Maksude langetamise kulud saaks hea plaani kohaselt katta majanduse elavdamisega tekkivate tuludega. Majanduses valitseb loogika, mille kohaselt tööjõumaksude langetamine innustab ettevõtjat palkama rohkem tööjõudu. See omakorda kasvatab sisemajanduse kogutoodangut. Suurem majandus kasvatab automaatselt riigitulusid.
Teiseks riigikassa tasakaalustavaks võimaluseks on riigiaparaadi kulude langetamine. Palju on olnud juttu riigireformist. See on kirjutatud sisse ka koalitsioonileppesse. Kahjuks on see jäänud välja eelarvest.
Sotsialistliku riigikorralduse majanduse aluseks oli dogma, mille kohaselt olid ressursid piiratud ja mida pidi riigi juhtkond kogu aeg kõigi võrdsuse nimel ümber jagama. Tegelik elu on näidanud, et motiveeritud omanikud ja firmajuhid loovad kogu aeg lisaväärtusi, kui neid ei ohusta nende pidev ümberjagamine. Lisaväärtused omakorda annavad piisava maksutulu riigile, et olla edukas ja aidata järgi ka neid, kes tegelikult abi vajavad.
