Peeter Võsu: taas teravnenud tülil Jeruusalemma Templimäe üle on sarnasusi siinse „pronksmehe“ looga

 (64)

Templimägi
TemplimägiFoto: reuters

Jeruusalemma Templimäel on olukord pärast 14. juuli sündmusi, kui islamiäärmuslased mõrvasid vanalinnas reedel kaks Iisraeli politseinikku, endiselt ärev. Kogu möödunud nädala kutsusid vähem ja rohkem äärmuslikud islamistlikud organisatsioonid kõiki usklikke möödunud reedeks Templimäele meelt avaldama. Meeleavalduse käigus üritati tulutult politseid liigse jõu kasutamisele provotseerida. Esmaspäeva õhtul aga toimus Jeruusalemma vanalinnas seoses esimese ja teise templi hävitamise mälestuspäevaga juutide marss, kes nõudsid kolmanda templi ehitust ajaloolisse paika.

14. juuli intsident Templimäel vallandas ahelreaktsiooni, mille algpõhjusest palju ei räägitud, kuid mitmed süüdistasid Iisraeli võime karmide meetmete kasutamises. Sageli jäeti käsitlustest välja asjaolu, et islamistlikud terroristid mõrvasid külmavereliselt ja ettekavatsetult korda valvanud politseinikud. Edasine diskussioon meedias tegeles Iisraeli turvajõudude paiknemise ja varustusega paigas. Mõisteti hukka piirkonda paigutatud turvamehed ja seadmed. Diskussioonist jäi välja loogiline küsimus: „Kuidas vältida relvastatud kurjategijate sisenemist piirkonda?"

Miks ikkagi sattus Iisraeli turvakontroll selle intsidendi järgselt meedia fookusesse? Seda enam, et selle tingis terrorirünnak. Miks mõistis Araabia Liiga selle hukka? Miks on mitmed lääneriigid kutsunud vaoshoitusele üles Iisraeli, mitte araabia kogukonda, kes oli rünnaku taga?

Samal teemal:

Nendele küsimustele vastuste leidmiseks on vaja teada rohkem toimunud intsidendi taustast. Eriti keeruliseks teeb tõese pildi saamise asjaolu, et tegemist on Jeruusalemma vanalinna keskel oleva platoo ja hoonete kompleksiga, mis on religioossetel ja ajaloolistel põhjustel pikalt olnud konflikti fookuses. Vaatamata sellele, et Iisraeli riik on läbi aastate üritanud paigas säilitada status quo´d, on seal aeg-ajalt pinged rahutusteks üle kasvanud.

Jeruusalemma vanalinna ja eriti selle kõige tundlikuma osa, Templimäe kuuluvuse kohta on raske läbi meediamüra ja arvamuste paljususe leida fakte. Kui arvamuste levitajana on ülisuured huvigrupid, hakkab paratamatult iga arvamus lõpuks faktina tunduma. Seetõttu on isegi mitmed, kes on ise Jeruusalemma vanalinnas ja Templimäel viibinud, segaduses selle paiga kuuluvuse osas.

Juriidiliselt on Jeruusalemm ja Templimägi Iisraeli riigi osad. Veel enamgi, Jeruusalemm on Iisraeli pealinn. See on ajalooline pealinn, alates kuningas Taaveti ajast, üle 3000 aasta tagasi. Sellest sai taas pealinn pärast Jeruusalemma taasühendamist Iisraeli riigiga 1967. aastal. Pealinna Tel Avivist üle tuues võttis Iisraeli Parlament vastu seaduse, mis tegi Jeruusalemmast taas „Iisraeli igavese ja jagamatu pealinna".

Vastuväidetena on esitatud alati ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 181, aastast 1947, mille alusel Jeruusalemm olevat antud araablastele, mitte juutidele. See on üks enim levinud müüte, mida väidavad inimesed, kes ise ei ole seda resolutsiooni lugenud. Jeruusalemma vanalinn koos Templimäega jäi 19 aastaks Jordaania koosseisu, kuna pärast iseseisvussõja lõppu jäi see vaherahu eraldusjoonest Jordaania poole (mis ei ole kunagi olnud tunnustatud piiriks). Iisrael ühendas Jeruusalemma „kuuepäevasõjas", 5.-10. juunil 1967.

Teiseks argumendiks Jeruusalemma Iisraelile kuuluvuse kahtluse alla seadmiseks on ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon 242, 1967 aastast. Selle resolutsiooni sõnastus on jätnud palju tõlgendamise küsimuseks. Inglise keele eripärast tulenevalt jäeti välja maade tagastamise osas määrav artikkel (mis tähendab, et tagastatavate maade ulatus ei ole määratud) ja klausel, mis lubas Iisraelil jätta turvalisuse aspektist kaitstavad piirid.

Reaalselt on täna Jeruusalemm Iisraeli pealinnaks, mida riik ei ole nõus jagama, vaatamata muudele kokkulepetele läbirääkimistes Palestiina Omavalitsusega.

Probleemid on tulnud üle ajaloost tänasesse päeva mitmel põhjusel, sealhulgas ka üldsusele väga ebaselge lahenduse tõttu. Kui Iisrael võttis Jordaanialt üle Jeruusalemma, kaasa arvatud Templimäe, otsustas valitsus jätta kompleksi Islamiusu vaimuliku valitsuse (WAKF) hallata. Probleem sellise otsuse juures on asjaolu, et paik on judaismi (Iisraeli ametlik religioon) kõige pühamaks paigaks. Niisiis, jäeti arvestamata oma rahvas ja loovutati haldus vähemusrahva vaimulikule kogukonnale. Jeruusalemma islamiusu vaimulikku valitsust juhitakse Jordaaniast, mis annab neile automaatselt sõnaõiguse selle kompleksi kohta.

Sarnasused pronksmehega

Selles loos on sarnasusi ka siinse „pronksmehega". Vabaduse saabudes jäi monument püsti, millest tekkis vaenuliku ideoloogia iidol. Aastaid hiljem veel valvas politsei, et keegi ei tõstaks selle lähedal Eesti lippu, kuid punalipp tundus seal seaduslik olevat. Seaduslikult kuulus võim monumendi ümber Eestile, reaalselt aga võõrast ideoloogiat levitavatele rühmadele.

Olles ise korduvalt Templimäel viibinud, on mitmed asjad selle arengute juures ka selgemaks saanud. Mõnedki araabia kogukonna hoiakud on tulnud ilmsiks alles pärast korduvaid külastusi, pärast mitmete arvamusavalduste kuulmist ja konfliktide nägemist selles erakordses paigas.

Üheks müüdiks, mille on omaks võtnud seda haldava araabia kogukonna enamus, on see, et Iisraelil ei ole kunagi ajaloos olnud mingit pistmist Templimäega. Nad peavad ka nime „Templimägi" poliitiliselt motiveerituks. Nende jaoks on tegemist Haram al-Sharifi kompleksiga. Oma ideoloogilist vaatepunkti on nad viimastel aastatel väga jõuliselt läbi surunud mitmetes ÜRO institutsioonides, eriti UNESCOs.

Jeruusalemma Tempel, mille rajas Iisraeli üks tuntumaid valitsejaid, kuningas Saalomon ligi 3000 aastat tagasi, on fakt, mida ei saa ühegi ideoloogiaga ümber lükata. Islamiusu pühamud, Al Aqsa Moshee ja Kuldne Kaljukuppel on sinna ehitatud tunduvalt hilisemal ajastul, alles 7. sajandil AD. Vaatamata sellele, et judaism on Iisraeli ametlik religioon, ei ole Iisrael kunagi eitanud islamiusu pühakodade õigust enda religiooni jaoks kõige pühamas paigas. Tegelikult on kompleks nii suur, et sinna mahuks veel hulgaliselt muid ehitisi, ka pühakodasid. Tundub, et kogu kompleksi üleandmine islamikogukonnale oli viga.

Probleemi ebaselge lahenduse tulemuseks võib pidada ka seda, et mitmed paigaga seotud araablased ei tea või ei taha teada, et seal kehtib Iisraeli riigi võim. Nad väidavad, et see kuulub Jordaaniale. Vaatamata sellele, et nende religioosse kogukonna juht on Jordaanias, on kompleks osaks Iisraeli riigist, mistõttu kehtivad seal Iisraeli seadused ja kord.

Need koos paljude muude lahendamata probleemidega selgitavad ehk natuke islamikogukonna käitumist Templimäel. Nende vaatepunktist tunduvad Iisraeli riigi turvameetmed vastuvõetamatutena, kuna nad pole kunagi aktsepteerinud Iisraeli riigi võimu selle paiga üle. Mitmed neist elavad araabia keelses meediaruumis, kus nad tarbivad faktide asemel Iisraelile vaenulikku ideoloogiat. Nad ei tarvitse isegi nüüd, 50 aastat pärast Iisraeli valitsusaja algust Templimäel veel teada, kes on seal võimul.

Iisrael on läbi aegade püüdnud olukorra eskaleerumist vältida. Ka seekord leiti, et turvaväravad saab asendada muude, vähem väljapaistvate meetmetega ning need eemaldatakse. Vaatamata sellele tundub, et probleemide edasilükkamine ei ole lahendus. Siiani on lahendamata oma rahva pääs Templimäele, judaismi kõige pühamasse paika. Senine status quo on suutnud säilitada vaherahu, kuid tegelikult ei rahulda kedagi. Tundub, et küsimus ei ole kas, vaid millal hakatakse tegelema probleemi tegeliku lahendamisega.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare