Pentus-Rosimannus: näeme järjest rohkem Keskerakonna mitteametlikku liini, mis ei toeta Eesti ametlikku välispoliitilist kurssi
Eesti-suguse väikeriigi eesmärkide jaoks valitsevad soodsad olud siis, kui meie väliskeskkonnaks on avatud ja väärtuspõhine riikidevaheline suhtlusruum, kus maksab rahvusvaheline õigus. Me saame selleks väga palju ise ära teha, aga mitte kõike. Me sõltume ja meid mõjutab maailmas toimuv.
Eesti riikluse püsimine ja eduvõimalused on alati ohus, kui maailm pöördub tagasi suurriikliku egoismi või dikteeritud jõupoliitika juurde. Paanikat kütmata on aus tunnistada, et täna on need põhimõtted ja väärtused, mis Eesti riigi edu toetavad, maailmas ohus.
Jõupoliitika ja suurriikide egoismi naasmine välispoliitikasse ei ole viimase aastaga mitte vähenenud. Vastupidi. Näeme, et lääne poliitiliste eliitide aastaid toimunud muretu triivimine ja ühiskondade aluskihtidest alanud vaikne nihestumine on tänaseks viimas uue maailmakorra künnisele ja see terenduv maailm ei ole Eesti jaoks parem.
Konkreetsemad arengud, mis agressiivse naabri kõrval meie turva- ja eduvõimalusi praegu väga oluliselt ohustavad, on läänemaailma koostöö ja vabakaubanduse võimalik asendumine suletuse ja vastasseisude, riigiegoismi ja protektsionismiga.
Kas ja mida me saame ja peaksime seda teades ette võtma?
Kogu maailma ajakirjandus ja sotsiaalmeedia on viimaste kuude jooksul kulutanud loendamatu hulga tunde ja internetiruumi, et kütta üksteise emotsioone üles USA uue presidendi tviitide ja intervjuujuppide abil. Ja ei ole salata – ettevaatlikkusele sundivaid teateid vaba maailma juhtriigist on ka tulnud. Ometi tuleb meil 2017. aasta väliskeskkonnast ja selle ettemääramatusest kõneldes vähemalt samasuguse tähelepanelikkusega käsitleda arenguid siinsamas, Euroopas. Ainult et siin maailmaosas oleme meie osa lahenduse ja plaani pakkujatest, selle eest vastutajatest. Olen mitmel korral järjekordset tormilist reaktsiooni jälgides mõelnud, et küll oleks hea, kui samasugust ja sama rohket kirge, kui on jagunud ookeanitaguste arengute lahkamiseks, jaguks Euroopas toimuvate asjade korda panemiseks.
Meie jaoks, Eesti jaoks ei ole olulisemat EL, NATO, lääneliitlaste ühtsusest ja püsimisest.
Muidugi saavad väga suure mõjuga edasiste arengutele olema Prantsusmaa ja Saksamaa valimised, kus meil on vaid tähelepaneliku vaatleja roll.
Laiemalt on lähiajal küsimus aga EL suutlikkuses ajada ühtset, arusaadavat ja tulemuslikku poliitikat majanduskasvu, inimeste igapäevase turvalisuse ja paremate tulevikuväljavaadete tagamisel.
Kuidas ka ei sooviks näha - erilisi märke olukorra tõsiduse adumisest Euroopa riikide poliitilises eliidis näha ei ole. Ratas veereb business as usual rütmis: valimistest valimistesse, domineerimas tihti lühiajalised sisepoliitilised (või isiklikust poliitkarjäärist tõugatud) huvid. Kaugelevaatava, üheaegselt tugeva ja 500 miljonilise liidu hoovusi tundlikult tajuva uue tuumiku järgi, kes Euroopa projekti saatuse enda kätesse ja juhtida võtab, on aga ammu karjuv vajadus.
Kas seda suudetakse? Hirmudel mängimine ja nendele näiliste lahenduste pakkumine on populistide leib. Hirmude õigeaegne maha võtmata või nendele reaalsete lahendustega vastamata jätmine võib aga kujuneda nn peavoolupoliitikutele saatuslikuks. Olgu siis tegu hirmuga migratsioonisurve, üleilmastumise, agressiivse jõu või majandusmurede ees.
Usutavate ja veenvate vastuste leidmine minimaalselt järgmistele teemadele on Euroopa Liidu lähiaja kriitilise tähtsusega ülesanne: Välispiiride toimiv kontroll. Varjupaiga saanute tegelik integreerimine mahus ja tempos, mis on ühiskonnale vastuvõetav. Euroopa riikide suurem panustamine endi ja seega ka ühisesse kaitsevõimesse. Vabakaubanduse säilitada aitamine maailmas. Ja kõige selle taustal – Euroopa Liidu juhtimise arusaadavamaks kujundamine. Eestil on kõik eeldused ja pikalt ehitatud kredibiilsus nendel teemadel kaasa mõelda, ratsionaalsed lahendusi pakkuda. Eesistujana on see pigem kohustus kui võimalus. Kas valitsus on selleks valmis?
Euroopa Liidu riikide sisemiste ja vaheliste murede kõrval on meie jaoks olulisim teema endiselt laiem tume julgeolekuolukord.
Rahvusvahelise õiguse rikkumiste odavast hinnast innustatuna jätkab Putini reźiim oma lääne ja Euroopa lõhkumise geopoliitilise strateegia külmaverelist elluviimist, kasutades selleks kõiki vahendeid. Kasutades inimsusvastast ränderelva Süüria ja viimaste arengute järgi järjest enam Liibüa suunalt, populistlike ja isolatsionistlike parteide toetamist, küberrünnakuid, meediaruumi korrumpeerimist valede ja inforünnetega siseriiklikult, erinevate manipulatsioonide abil partnerite üksteise vastu mängimist läänepartnerluse sees.
Midagi ei ole paremuse poole muutunud. Osa Gruusia territooriumist on jätkuvalt okupeeritud. Ukrainas käib Putini reźiimi poolt juhitult kolmandat aastat sõda ja ka aastal 2017. tapetakse tsiviilelanikke. Eelmise aasta teises pooles Balkanil alanud Putini reźiimi toimetamised on seni vähe tähelepanu saanud.
Venemaa ei ole tagasi tõmbamas. Ei ole muutmas oma agressiivset käitumist. Meie vastus agressiivsele, rahvusvahelist õigust, riikide iseseisvust rikkuvale reźiimile peab olema tugev ja kohane.
Maailma tugevaim kaitseorganisatsioon NATO on suurendanud oma panust ja teeb seda veelgi. Tänu kuulub brittidele, taanlastele, prantslastele, Kanadale, Ameerika Ühendriikidele, Saksamaale, kelle kõigi panus meie regioonis on oluline.
Lisaks. Sanktsioonid, mis on kehtestatud teise riigi vastu agressiooni korraldamise eest, peavad püsima jõus senikaua, kuni agressioon on läbi ja Ukraina täieliku kontrolli omaenda territooriumi üle tagasi saanud. Lisaks majandusmõjule on sama oluline sanktsioonidega saadetav moraalne toetus Ukrainale – igal riigil on õigus suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele, igal rahval on õigus otsustada oma tuleviku üle. Need on põhimõtted, mida ei ohverdata. Siin pole muud võimalust, kui olla leppimatu ja Eesti positsioon on selline olnud ja peab püsima.
Täna on läbi kõlanud märkus välisministeeriumi aadressil Ukrainas viimasel nädalal toimunud eskalatsioonile reageerimise kiiruse teemal. Ma võtan seda korrigeerida, et öelda - me diplomaatide taju on endiselt terav, ent me muutunud valitsuse ja valitsuskabineti laua taga istujate oma peaks olema teravam. Eesti rahvusvaheline usaldusväärsus, meie siinse regiooni julgeolekuolukorda puudutav vaist, teadmine ja selle väljendamisjulgus on midagi, mida hinnatakse Euroopas põhjusega kõrgelt. Usaldusväärsus on me suurim välispoliitiline kapital. Ja kui värskelt ametisse asunud valitsuses haaratakse pikalt diplomaatide vahel ettevalmistatud peaministrite ühisdeklaratsiooni Venemaa aadressil pehmemaks muutmiseks pastakas, siis ärge tulge rääkima sellest, et midagi pole me poliitilises liinis muutnud.
Meie diplomaatide poolt aetav, ametlik välispoliitiline liin ei ole muutunud. Muutunud on aga see, et järjest rohkem näeme valitsuse juhtpartei poolset ei tea millistest kanalitest tulnud ja ei tea kelle poolt tõugatud mitteametlikku liini, mis alati Eesti ametlikku välispoliitilist kurssi ei toeta. Kui diplomaatiliselt väljenduda.
Veelkord - usaldusväärsuse säilitamine oma partnerite silmis on Eesti jaoks eluliselt tähtis. Igasugune ebakindlus või värelus, mis võib tekitada kahtlusi meie pühendumise osas lääneliitlusele ja selle tugevdamisele, on absoluutselt 100% lubamatu. Ja isegi kui seda on tõstatada ebamugav, on meie, parlamendi kohuseks just siin saalis seda vajadusel teha.
Lõpetuseks.
Me keegi ei tea praegu detailselt ette, milline on olukord aasta pärast, siin saalis uuesti välispoliitilistest arengutest kokkuvõtteid tehes.
Liiga palju tünne kuiva püssirohuga on maailmas kohale veeretatamas. Liiga palju emotsionaalseid tegelasi üha kasvava adrenaliinisisaldusega veres askeldab maailmas nende ümber.
Me teame, mis meie jaoks on sel aastal olulisim. Euroopa, läänemaailma ühtsus ja tugevus. Liitlassuhete hoidmine ja arendamine. Nende toetamine, kes on valinud demokraatlike reformide tee ja kellele me oleme viimaseks lootuseks. Need on vast kõige tähtsamad tegevused üldse, mille järgi ajalugu tänase valitsuse edukust tulevikus hindab.
Jõudu meile selleks.
