Perearst ravib ja lohutab

"Haigusi, mille põhjusi arstiteadus kaotada suudab, on vähe. Need on põhiliselt nakkushaigused ja põletikud," kinnitab Pärnu maakonna perearst Tatjana Lelov (45).

"Sestap peab perearst olema ravitseja, leevendaja ja lohutaja," arvab Lelov oma tööst. "Põhiliselt vaevavad maainimesi tugiaparaadi haigused - liigesepõletikud ja radikuliidid -, mis on tingitud raskest tööst niiskes kliimas. Vanematel inimestel lisanduvad kõrgvererõhutõbi ning südamepuudulikkus. Kahjuks on väga palju vähki."

Eestis pole kuigi palju tohtreid, kellel oleks kolmeaastane perearsti töökogemus selja taga. Tatjana Lelov oli 1993. aastal esimene erapraksisega perearst Pärnu maakonnas. Lelovi meelest võib perearst end kogenuks nimetada, kui on 10-15 aastat ühes kohas töötanud. Alles siis on tema kätte kogunenud andmebaas lastehaigustest alates.

üks perearsti definitsioonidest ütleb, et see on tohter, kes ravib hällist hauani soole vaatamata. Lelovile meeldib pigem öelda, et peretohter on arst, kelle nimi kõige enam meelde tuleb: "Maal on selleks vahest hoopiski loomaarst," teeb ta nalja.

Maainimene on kannatlik, talle ei meeldi arsti juures käia. Ta ravib end tihtipeale iseenda tarkuse ning naabrite soovituse järgi. Tihti jõutakse arsti juurde liiga hilja. "Mul on tulnud diagnoosida peamiselt saastatud õhust, aga võib-olla ka suitsetamisest tingitud kasvajaid - kõri- ja kopsuvähki. Ka põievähki on ette tulnud."

Maanaine jõuab tohtri juurde tihti alles paarkümmend aastat pärast seda, kui on lapsed ära sünnitanud. "Nad tulevad kontrolli alles siis, kui vaevused on käes," ütleb Lelov, kes on õpitud eriala järgi naistearst. "Kuid noored naised on paremini tervise eest hoolitsema hakanud. Aborte on vähem kui viis aastat tagasi. Muidugi on oma osa rasestumisvastaste vahendite kättesaadavusel ja laiemal valikuvõimalusel."

Kahe otsaga usaldus

Perearst ei ole rahul korraga, mille järgi hormoontablette saavad soodustusega ainult õppurid ning naised pärast aborti või sünnitust. "On naisi, kellele spiraal ei sobi," märgib ta. "Täishinna eest hormoontablette osta on tavalisele inimesele liiga kallis. Ka preservatiivid võiks olla kättesaadavamad, kasvõi automaatide kaudu. Noor, liiati veel väikeses maakohas, häbeneb neid apteegist või poest osta."

Vanemaealiste pärnakate hulgas on neid, kes teadlikult tervislikult toituvad ja rahvameditsiinist märksa enam teavad kui nende perearst. "Ma olen nende teadmisi usaldanud. Usk arsti ja ravi mõjusse on väga tähtis. Kuigi vahel võib arsti liigusaldamine kahe otsaga asi olla."

Lelov jutustab kurvast juhtumist. Tema medpunkti kõrval elas 70-aastane proua. Ta lõi kogemata kirvega näppu, ja et oli pühapäev, tormas Lelovi koju - nelisada meetrit mäest üles-alla. Juhuslikult ei olnud perearst kodus, vaid sealsamas kõrval medpunktis, kus õnnetus oli juhtunud, pabereid täitmas. Lelovile on mällu sööbinud sõnad, mida proua pärast sõrme kinni sidumist ütles: "Küll ma tegin hästi, et sinu juurde tulin!" Sest kaks tundi hiljem sai ta infarkti ja suri. "Ma olen tihti mõelnud, et poleks ta ehmatuse peale sellist traavi jooksnud, poleks midagi juhtunud," leiab perearst tagantjärele.

Vahel tuleb maaperearstil olla lihtsalt kuulaja. Depressiooni on palju, veelgi rohkem aga üksijäänud vanainimeste melanhooliat, mida on lausa võimatu ravida.

Visiidil ei astu arst uksest sisse-välja, et haige üle vaadata ja retsept välja kirjutada, vaid kuulab ja vaatab kogu pere üle. Lelov on oma patsientidega Tartu ja Tallinna erialaarstide juures konsultatsioonil kaasas käinud. "Kas tulid sugulasega kaasa?" on kolleegidest tohtrid seepeale küsinud.

Varbaspetsialistid jooksutavad

Lelovil on kahju inimestest, kes on pidanud käima polikliinikus kabinetist kabinetti ja saanud vastuseid, nagu: "Ei, minu patoloogiat teil ei ole!" Aga mõni inimene on eakas ja polikliinik neljakorruseline. "Selles mõttes peaks arst olema laiema erialaga kui ainult suure varba spetsialist," märgib Lelov.

Kui Lelov alles peretohtritarkust õppis, siis oli tunda tugevat vastuseisu perearsti mõttele, mis pole praegugi kadunud. Lelovi sõnul ebausaldavad peretohtreid kõige enam silmaarstid. "Perearst ei saa loomulikult silmaarsti tööd ära teha, aga alati on võimalus kahtluse korral konsulteerida. Ma pole kunagi häbenenud, et ma kõiki probleeme sügavuti ei tunne."

Perearst on universaalarst, kes peale vastuvõtuaegade ja igapäevaste visiitide peab 24 tundi ööpäevas valmis olema abivajaja juurde tõttama. Ja kuigi esmaabipraktika omandas Lelov kiirabis töötades, ütleb ta: "Elu on näidanud, et siin, Pärnu külje all jääb esmaabi andmine enam kiirabi peale, sest minu piirkonna teise serva, Sauga alevikku, jõuavad nemad varem kui mina."

Oma patsientide arvuks loeb ta 800 inimest. Igal aastal on paar beebit juurde sündinud. Eelkooliealisi lapsi on 30, silm tuleb peal hoida kahe põhikooli - Sauga ja Taali - lasteperel. "Koormus on mulle jõukohane, aga patsientide arvu suurenedes tuleks küll õde appi võtta. Teisalt ei võimalda minu praegune haigekassakrediit veel ühele inimesele palka maksta," arutleb Lelov.

MERIKE JüRJO