Perede maksusoodustus – kui magus präänik?
Perede toetamise süsteem pole kunagi täiuslik. Alati on erinevaid arusaamu, milline peaks laste kasvatamisel olema riigi rahakoti roll perede oma rahakoti kõrval. Teisalt – laste arv, perede kooslus ja toimetulek ning tulude jaotumine ühiskonnas muutub aja jooksul. Nii peab muutuma ka toetussüsteem. Iseasi, kas igal aastal on vaja revolutsiooni.
Eesti iseseisvuse algaastatest saati on peretoetuste põhimõtteks olnud, et iga laps on väärtus. Seetõttu on igal lapsel, sõltumata vanemate rahakotist, olnud õigus toetusele. Viimastel aastatel on aga toetusi sihitud enamhaavatavatele peredele, sest lastega perede vaesus on süvenevaks probleemiks.
Tartu Ülikooli perelabori mullune uurimus näitas, et iga järgmine laps tähendab perele suuremat vaesusriski. Nii ongi osa toetusi suunatud peredele, kus sissetulek enamasti keskmisest väiksem. Nende hulka kuuluvad esiklapse toetusest suuremad toetused pere järgmistele lastele; lapsehooldustasu, mis eeskätt suunatud peredele, kus kolm või enam eelkooliealist last; puudega lapse toetus ja üksikvanema toetus. Seega pole peretoetused enam sugugi nii ühetaolised, kui sageli arvatakse.
Põhimõttelisi võimalusi perede toetamiseks on kolm. Esiteks on võimalik toetada peresid seda enam, mida kõhnem on vanemate rahakott. Teiseks on võimalik toetada kõiki peresid ühtmoodi. Kolmandaks on võimalik toetada peresid seda enam, mida paksem on vanemate rahakott. Seni on Eestis liigutud teiselt võimaluselt esimese suunas. Perede maksusoodustus tähendaks kannapööret.
Mistahes abinõu "headust" saab hinnata üksnes selles valguses, kuidas ta lahendab neid probleeme, mille jaoks ta ellu on kutsutud. Sestap on ka enne konkreetse maksusoodustuse skeemi disainimist vaja vastust kahele küsimusele – mis on probleem ja mis on eesmärk?
Praegusel kujul võib tulumaksusoodustuse ideest lugeda välja soovi toetada peresid mitmel erineval moel. Võib ju mõelda, et maksusoodustus ei asenda peretoetusi, vaid lisandub neile. Tegelikkus oleks siiski teine. Kuna raha on alati vähe, satuvad erinevad perede toetamise viisid eelarvesummade jagamisel paratamatult konkurentsi. Raha, mis riigikassal maksusoodustuse tõttu saamata jääb, ei saa kasutada perede toetamiseks. Väide, et jätame toetuste jagamise asemel parem vanematelt osa maksu kogumata, ei tööta, sest need, kellelt maks jääb kogumata, pole reeglina samad inimesed, kes kõige enam toetusi vajavad.
Sageli arvatakse, et maksusoodustuse korraldus on toetuste omast vähem bürokraatlikum. Lähem pilk reedab, et see pole nii. Vanematel tuleks lisaks pensioniametile esitada laste kohta andmeid ka tööandjatele ja maksuametile, kes sõltuvalt laste arvust peres peaksid arvestama erinevatele inimestele erinevaid maksuvabu miinimume. Kui aga vanemal aastaringselt põhikohaga tööd pole, tuleks tuludeklaratsiooni täitmisel enammakstut tagasi taotleda. Pensioniameti igakuistele peretoetustele lisanduks maksuameti kord aastas makstav peretoetus ehk tulumaksu tagastamine. Ametnikke ei jää vähemaks, neid oleks pigem juurde vaja.
Maksusoodustuse heaks küljeks on vanemate majandusliku aktiivsuse toetamine. Natuke liialdades oleks maksusoodustus seega omal kohal, kui eestlased tegeleksid nii usinalt kodus soojätkamisega, et sisemajanduse kogutoodangu (SKT) suurendajaid jääb napiks. Siis oleks vaja anda isadele-emadele signaal, et lastekasvatamisest märksa enam vajab Eesti nende töökäsi majanduse arendamisel. Tänane olukord kutsub pigem ohverdama protsendi SKT-st rahvastiku järelkasvu ehk tulevase majandustõusu nimel.
Kuigi lapsi ei saa juurde osta, ei tähenda see, et toetuste süsteemi polegi mõtet sisse kirjutada demograafilisi präänikuid. Kaaluda võiks näiteks rasedus-sünnituspuhkuse pikendamist seniselt neljalt kuult kuuele kuule. Kahe kuu võrra pikem ema varasema palga suurune sünnitushüvitis oleks perele enamasti märksa tulusam kui riiklik sünnitoetus. Et enamus vanemaid on väikelapsega kodus vähemalt aasta, oleks neile oluliseks toeks ka kuni aastase lapse vanemale makstava lapsehooldustasu tõus 600 kroonilt 1200 kroonile.
Radikaalsem abinõu oleks ühelapselistele peredele toetust maksta vaid lapse kolm esimest eluaastat. Et vendade-õdedeta lapsi on kõigist lastest enam kui kolmandik, võimaldaks vabanev raha tõsta toetusi suurematele peredele.
Efektiivsus pole kriteerium ainult majanduses, vaid ka sotsiaalpoliitikas. Nii on iga abinõu puhul mõistlik küsida – kui palju probleeme lahendavad selleks riigieelarvest eraldatud kroonid?
Artikkel kajastab autori isiklikku arvamust.
