PETER SINGER: Embrüouurimise revolutsiooniline eetika
Aasta 2005 kõige kaalukama teadussaavutuse positsioon on nüüdseks kõikuma löödud. Mainekas ajakiri Science avaldas oma juuninumbris Lõuna-Korea teadlase Woo-Suk Hwangi ja tema rahvusvahelise uurimismeeskonna artikli, kus kirjeldati, kuidas nad lõid täiskasvanu raku tuumast inimese embrüonaalsete tüvirakkude liini. Ehkki selle uurimuse teaduslik tõeväärtus sattus juba eelmise aasta lõpus kahtluse alla, on ometi oluline analüüsida selle eetilisi külgi.
Hwang ja tema kolleegid väitsid, et neil õnnestus asendada viljastamata munaraku tuum teiselt inimeselt võetud tavalise rakuga. See võimaldas luua embrüost tüvirakkude liini, mis kattus tavalise raku annetanud inimese DNA-ga. Tundus, et see saavutus viib meid märksa lähemale maailmale, kus patsientidele saab siirdada organite ja kudede transplantaate, mida nende keha ära ei tõuka. Patsiendi enda rakkudest kloonitud transplantaadid sobivad siirdamiseks perfektselt.
Detsembri algul tunnistas Hwang, et mõned munarakud pärinesid kahelt tema laboris töötavalt naiselt ning et teistele “doonoritele” maksti nende munarakkude eest. See on eetiliste tõekspidamiste rikkumine, millel pole mingit pistmist teaduse täpsusega. Kuid seejärel seadsid Hwangi kaastöötajad küsimärgi alla ka eksperimendi enda valiidsuse ning Hwang andis ajakirjale Science teada, et ta soovib artikli tagasi võtta. Selle artikli kirjutamise ajaks oli Hwang juba tunnistanud “inimlikke vigu” tüvirakkude liinide säilitamisel. (Eelmisel nädalal andis Souli riiklik ülikool, kus Hwang professorina töötab, välja lõppraporti, millest selgub, et Hwangi 2004. ja 2005. aastal esitatud väited, nagu oleks ta klooninud inimembrüo ja saanud sealt tüvirakke, olid valed – toim.)
Kuid ometi peavad vaid vähesed uurijad põhimõtteliselt võimatuks jõuda selleni, mida Hwang ja tema kolleegid väitsid end saavutanud olevat. Kui Hwang seda ei teinud, teeb seda keegi teine. Ning kui seda õnnestub teha usaldusväärselt, sillutab see teed olulistele murrangutele meditsiinis.
Kuid taolise uurimustöö eetiline tähtsus ulatub palju kaugemale raskelt haigete inimeste päästmisest. Kui õnnestub tõestada, et tavalise inimraku tuuma saab kloonida, siis toob see kaasa suuri muutusi praegustes aruteludes, mis käsitlevad potentsiaalse inimelu väärtust. Siis mõistaksime, et “potentsiaalne inimelu” on kõikjal meie ümber, igas meie keharakus.
Näiteks kui USA president George W. Bush kuulutas aastal 2001, et USA ei rahasta inimembrüotest loodud uute tüvirakuliinide uurimist, põhjendas ta oma seisukohta järgmiselt: “Nagu ka lumehelbed, on iga embrüo unikaalne, sest kätkeb endas individuaalse inimolendi geneetilist potentsiaali.”
Kui kellelgi õnnestub see, mida Hwang väitis end saavutanud olevat, satub just ülaltoodud printsiip ohtu. Kui embrüote hävitamine on vale just nimelt nende geneetilise unikaalsuse tõttu, siis pole ühtegi veenvat põhjust, miks ei tohiks tüvirakkude saamiseks võtta embrüost üht rakku ja ülejäänuid hävitada. Embrüo “unikaalne geneetiline potentsiaal” ju säilib.
Embrüol pole teadvust
See võimalus osutab ka sellise argumentatsiooni nõrkusele, mis peab aborti valeks põhjusel, et see hävitab geneetiliselt unikaalse inimolendi. Sellise vaatenurga järgi võib iga naine, kes leiab oma raseduse ebasobiva olevat, teha abordi: selles pole midagi moraalselt väära juhul, kui ta säilitab kas või ühe raku lootest, et kindlustada selle geneetilise potentsiaali säilimine.
Kuid ometi tundub absurdne pidada seda kriteeriumiks, mille alusel otsustada abordi moraalsuse üle. Kui naine soovib hiljem last, miks peaks ta kasutama varem abordi käigus kehast eemaldatud loote DNA-d, mitte rasestuma tavapärasel viisil uuesti? Igal embrüol – sellel, mis abordi käigus eemaldatakse, aga ka sellel, mis tekib hiljem seksuaalsuhte käigus – on “unikaalne” DNA. Juhul kui puuduvad erilised asjaolud, nagu näiteks seksuaalpartnerite vahetus, ei näi olevat ühtegi põhjust eelistada ühe lapse eksistentsi teisele.
Üks võimalik vastuväide on (nagu abordi vastased mõnikord ütlevad), et abordi käigus kehast eemaldatud lootel võib olla geneetiline potentsiaal saada Einsteiniks või Beethoveniks. Ent miks peaksime arvama, et Beethoveni või Einsteini geneetiline potentsiaal oli just abordi käigus eemaldatud lootel, mitte aga võimaliku järgmise raseduse käigus tekkival lootel? Ja miks üleüldse eelistada üht geneetilist potentsiaali teisele?
Potentsiaalil tuginev argumentatsioon lähtub usust, et embrüosid ja looteid ei tohi tappa nende loomuse tõttu, sest nad on inimolendid ja kätkevad endas omadusi, mis teevad nende tapmise valeks.
Ent kuna looted – vähemalt selles arengustaadiumis, mil sooritatakse enamik aborte – ei oma veel teadvust, näib mõistlik pidada nende tapmist palju vähem rängaks kui tavalise inimolendi mõrvamist.
Peter Singer, Princetoni ülikooli bioeetika professor
Copyright: Project Syndicate
