Link kopeeritud!

PETER SINGER: Geneetiline valik – õnn või õnnetus?

 (24)
PETER SINGER: Geneetiline valik – õnn või õnnetus?
----

Teaduse areng toob sageli kaasa nii head kui ka halba. Viimase 60 aasta vältel on selle üheks näiteks olnud tuumafüüsika. Lähema 60 aasta jooksul võib järgmiseks näiteks kujuneda geneetika.

Näiteks pakuvad mõned agarad firmad teatud tasu eest geenianalüüsi. Nad väidavad, et need teadmised võimaldavad elada kauem ja paremini. Teades haigusi, mis sind kõige rohkem ohustavad, saad sa teha just nende tõbede varaste märkide avastamiseks tervisekontrolle või muuta oma söömisharjumusi. Või kui sa tead, et su sˇansid pikale elule on väikesed, võid panustada rohkem elukindlustusele või minna koguni varem pensionile, et tegelda sellega, mida oled alati tahtnud teha.

Privaatsuse kaitsjad on – teatud eduga – töötanud selle nimel, et kindlustusfirmad ei saaks endale õigust enne elukindlustuslepingu sõlmimist kliente geneetiliselt uurida. Ent kui üksikisikutel on õigus teha uuringuid, mida kindlustusfirmad teha ei tohi – ja kui need, kelle geenitest näitab kehvi tulemusi, sõlmivad suurema kindlustuslepingu –, siis nad petavad teisi inimesi, kes on oma elu kindlustanud. Kindlustuspreemiad tõusevad, et kaotusi korvata, ning need, kelle geneetiline prognoos on hea, võivad otsustada elukindlustusest loobumise kasuks, et mitte subsideerida pettusi. See tõstab kindlustuspreemiaid veelgi.

Praegu ei pea veel häirekella lööma. Ühendriikide riigikontroll saatis eri uuringufirmadele identsed geeninäited ning sai väga erinevaid ja enamasti kasutuid vastuseid ja nõuandeid. Ent kui teadus areneb, põrkume paratamatult kindlustusprobleemi vastu.

Kellel on õigus elule?

Veelgi sügavamad eetilised probleemid seonduvad laste selekteerimisega. See ei ole iseenesest midagi uut. Arenenud riikides on vanemate rasedate naiste rutiinne uurimine (koos abordivõimalusega) oluliselt vähendanud mitmete haiguste, näiteks Downi sündroomi esinemist. India ja Hiina teatud piirkondades, kus vanemad soovivad tingimata saada poega, on selektiivsed abordid olnud seksismi kõige äärmuslikumaks väljendusvormiks. Neid on tehtud koguni nii palju, et peagi sirgub täiskasvanuks põlvkond, kus meestel napib võimalusi leida endale partner.

Kuid laste selekteerimine ei pruugi tingimata tähendada aborti. Paarid, kes võivad potentsiaalselt pärandada oma lastele mõne geneetilise haiguse, on juba pikki aastaid saanud kasutada kehavälist viljastamist, mille puhul viljastatakse mitu embrüot. Embrüosid saab vigase geeni suhtes uurida, nii et naiste kehasse istutatakse üksnes need embrüod, kus geneetiline viga puudub. Selliseid tehnikaid on nüüd hakatud kasutama sellekski, et vältida nende geenide edasikandmist, millega kaasneb kõrgendatud vähirisk.

Kuna igal inimesel leidub teatud ohtlikke geene, puudub selge piir, mille alusel otsustada keskmisest kõrgemat geneetilist haigusriski kandva lapse vastu või ebatavaliselt hea tervise väljavaadetega lapse poolt. Seega viib geneetiline valik vältimatult geneetilise aretuseni.

Paljude vanemate jaoks pole miski tähtsam, kui anda oma lapsele parim võimalik stardipositsioon eluks. Nad ostavad kalleid mänguasju, et maksimaalselt ära kasutada oma lapse õppimisvõimet, ning kulutavad veel enam raha erakoolidele või koduõpetajatele lootuses, et nii suudab laps hästi esineda eliitülikoolide sisseastumiskatsetel. Võib-olla ei olegi jäänud enam väga kaua aega hetkeni, mil identifitseeritakse geenid, mis annavad selles valdkonnas paremad eduväljavaated.

Paljud taunivad seda kui “eugeenika” – 20. sajandi algul levinud seisukoha, et pärilikke omadusi tuleb aktiivse sekkumise abil parandada – taaselustamist. Ning teatud mõttes on see tõesti nii ja autoritaarsete rezˇiimide käes võib geneetiline valik hakata sarnanema eugeenika varasemate vormide kurjusega, mille raames propageeriti sallimatust, pseudoteaduslikke ametlikke poliitikaid, mis pöörasid erilist tähelepanu “rassihügieenile”.

Hiiglaste planeet?

Liberaalsetes turuühiskondades pole siiski karta, et eugeenikat hakatakse riigi poolt sunniviisiliselt “kollektiivse heaolu” nimel rakendama. See jääb vanemate valiku ja vaba turu pärusmaaks. Kui selle tulemuseks on parema tervisega ja arukamad inimesed, kellel on parem probleemide lahendamise võime, on see hea. Ent ka siis, kui vanemad teevad häid valikuid, võivad sellega kaasneda hukatuslikud ohud.

Loe veel

Näiteks juhul kui vanemad hakkavad ise lapse sugu valima, võib tulemus olla halvem kui siis, kui keegi ei saaks oma lapse sugu valida. Midagi sarnast võib juhtuda ka teiste geneeetilise valiku vormidega. Keskmisest pikem kasv korreleerub keskmisest kõrgema sissetulekuga – ning kuna pikkus sõltub geenidest, pole midagi eriskummalist oletuses, et vanemad hakkavad otsustama pikemate laste saamise kasuks. Selle tulemuseks oleks geneetiline “võidurelvastumine”, mis viib järjest pikemate ja pikemate lasteni, aga kui inimesed muutuvad füüsiliselt suuremaks, siis kaasnevad sellega ka oluliselt kõrgemad keskkonnakulud.

Geneetilise valiku kõige ohtlikumaks jooneks on aga tõik, et vaid rikkad suudavad seda endale lubada. Vaeste ja rikaste vaheline lõhe, mis esitab juba niigi väljakutse meie arusaamale sotsiaalsest õiglusest, muutub kuristikuks, mida pelgalt võimaluste võrdsuse abil enam ületada ei saa. Sellist tulevikku ei tohiks keegi meist heaks kiita.

Kuid niisuguse tuleviku vältimine ei ole lihtne. Selleks oleks tarvis, et geneetiline valik poleks kättesaadav mitte kellelegi või vastupidi – et seda võiksid endale võimaldada kõik. Esimene valik eeldaks sunnimeetmeid ja – kuna geneetilise valiku keelustanud riigid ei taha anda sellega teistele konkurentsieelist – ka rahvusvahelist lepingut, millega loobutaks võimalikest hüvedest, mida geneetika võib tuua. Teine võimalus – universaalne juurdepääs – eeldaks pretsedenditut sotsiaalset toetust vaestele ja erakordselt raskeid otsuseid selle kohta, mida täpselt subsideerida tuleks.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare