Ning väga paljudes riikides kehtivad seadused, mis keelavad diskrimineerimise inimese seksuaalse sättumuse alusel. Kuid maailma suurimas demokraatlikus riigis Indias on kahe mehe vaheline seksuaalsuhe endiselt kriminaalkuritegu, mille eest võib oodata kuni eluaegne vangistus.

India ei ole muidugi ainus riik, kus kehtivad karmid karistused, mõnedes islamimaades – näiteks Afganistanis, Iraanis, Iraagis, Saudi Araabias ja Jeemenis – võib homoseksuaalsuse eest karistada koguni surmanuhtlusega. Ent kui taoliste seaduste alalhoidmist võib veel mõista riikides, kus kriminaalõigus sisaldab religioosseid norme, siis ilmalikus demokraatias nagu India on see raskestimõistetav.

Indias keelati homoseksuaalsus aastal 1861, kui seda maad valitsesid britid. Seega muudab asja eriti irooniliseks tõik, et Suubritannia on sarnase keelu juba ammu tühistanud.

Kirjanik Vikram Seth avaldas äsja avaliku kirja India valitsusele, kutsudes viimast tühistama homoseksualismi kriminaliseerivat seadusesätet. Paljud teised tuntud indialased andsid sellele allkirja ja nii mõnedki – sh Nobeli majanduspreemia laureaat Amartya Sen – avaldasid toetust. Seaduse vaidlustamise üle otsustab Delhi kõrgem kohus.

Paternalism ja moralism

Umbes samal ajal kui Indias keelati homoseksuaalsus, kirjutas Briti filosoof ja majandusteadlane John Stuart Mill oma kuulsa essee “Vabadusest”, kus ta sõnastas järgmise printsiibi: “…jõudu tohib rakendada tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme vastu tema tahte vastaselt vaid siis, kui selle asemel saab vältida teiste ühiskonnaliikmete kahjustamist. Tema enda heaolu, ükskõik kas füüsiline või moraalne, ei ole piisav õigustus… Üksikisik on iseenda, oma keha ja vaimu üle suveräänne.”

Tunnustatud 20. sajandi Briti filosoof Herbert L. A. Hart argumenteeris osaliselt Milli printsiibi vastu. Sellal kui Mill ütleb, et indiviidi “füüsiline ega moraalne” heaolu ei ole “piisav õigustus” riiklikuks sekkumiseks, väidab Hart, et indiviidi füüsiline hea-olu just on piisav õigustus, kui indiviidid võivad omaendi parimaid huve eirata ning kui sekkumine üksikisiku vabadusse on väike. Näiteks võib riik nõuda, et me kannaksime autos turvavööd või mootorrattaga sõites kiivrit.

Kuid Hart eraldas teravalt õiguslikku paternalismi õiguslikust moralismist. Ta leidis, et moraalsetel kaalutlustel ei tohi keelata selliseid tegusid, millega ei kaasne füüsilist kahju. Tema seisukoha järgi ei tohi riik kriminaliseerida homoseksuaalsust põhjusel, et see on amoraalne.

Selle argumentatsiooni probleem on, et pole lihtne mõista, miks legaalne paternalism on õigustatud, legaalne moralism aga mitte. Selle vahetegemise kaitsjad väidavad sageli, et riik peaks olema võistlevate moraalsete ideede vahel neutraalne, ent kas selline neutraalsus üldse on võimalik?

Kuid veel kaalukamaks vastuväiteks homoseksuaalsuse keelustamisele on selle tuumaks oleva veendumuse eitamine: et samasooliste seksuaalsuhted nende vastastikusel nõusolekul on amoraalsed.

Mõnikord väidetakse, et homoseksuaalsus on vale, kuna see on “ebaloomulik” ja “kõrvalekaldmine meie loomulikust seksuaalsusest”, mille eesmärgiks on väidetavalt liigi taastootmine. Kuid samahästi võib öelda, et kunstlike magusainete kasutamine on “kõrvalekaldumine meie loomulikust maitsetajust”, mis eksisteerib selleks, et märgata toitvat sööki. Me peaksime hoiduma “loomuliku” ja “hea” võrdsustamisest.

Kas asjaolu, et homoseksuaalsed suhted ei too endaga kaasa liigi taastootmist, muudab need amoraalseks? See oleks tihedalt rahvastatud riigis nagu India – kus valitsus toetab raseduse vältimist ja steriliseerimist – eriti veider argument homoseksuaalsuse keelustamiseks. Kui teatud seksuaalne praktika toob rahuldust neile, kes selles osalevad, ega kahjusta kedagi, siis mis saab seal olla amoraalset?

Homoseksuaalsuse keelustamise puhul pole seega keskseks probleemiks mitte riik, kes püüab õiguste abil kehtestada “moraali” privaatsfääris. Probleemiks on seadus, mis tugineb ekslikule arusaamale, mille järgi homoseksuaalsus on amoraalne.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org