PETER SINGER: Kes maksab linnugripi eest?
Neid ei kutsuta “kanavabrikuteks” üksnes seetõttu, et nad näevad välja nagu tehased. Kogu tootmisprotsess käib põhimõttel, et kanad on taandatud elusolenditest masinateks, mis töötlevad teravilja lihaks ja munadeks – ning seda võimalikult odavalt.
Astuge mõnda sellisesse kanavabrikusse – kui vaid tootja lubab – ja te leiate eest kuni 30 000 kana. Ühendriikide kanalihatootjate liit soovitab arvestada ühe kana kohta 530 ruutsentimeetrit ruumi – isegi standardne A4 formaadis paberileht on sellest suurem. Kui kanad jõuavad täiskaalu, katavad nad vaibana terve põranda. Ükski kana ei saa liikuda, ilma et ta ei peaks end teiste vahelt läbi suruma. Munakanad saavad vaevu liigutada, sest nad on topitud üksteise otsa laotud traatpuuridesse.
Keskkonnakaitsjad rõhutavad, et see tootmismeetod ei ole säästev. Esiteks sõltub see fossiilsest kütusest, mida läheb vaja kanalate valgustamiseks ja kütteks. Ning kui teravilja – mida inimesed võiksid süüa – kasutatakse kanasöödaks, kulub osa sellest kanaluude ja -sulgede ning mittesöödavate keha-
osade kujunemiseks. Seega saame me tagasi vähem toitu ja valku, kui oleme kanadesse “sisestanud”, sellal kui kanasõnnik reostab jõgesid ja põhjavett.
Stressis linnud ja loomad
Loomakaitsjad protestivad aga põhjusel, et ülikitsastes oludes kasvavad kanad ei saa moodustada neile muidu nii loomulikku karja, kannatavad stressi all ning lamavatel munakanadel ei ole isegi võimalik tiibu välja sirutada. Kanafarmide õhk on täis ammoniaaki, mida eritab linnusõnnik, millel lastakse tavaliselt kuude kaupa – ja mõnikord isegi terve aasta – koguneda, enne kui see välja roogitakse. Meedikud hoiatavad, et kuna kanadele söödetakse pidevalt antibiootikume, et nende kasv sellistes kitsastes, räpastes ja stressirohketes tingimustes pidama ei jääks, siis on täiesti võimalik, et üheks päevaks arenevad välja antibiootikumidele resistentsed bakterid, mis võivad kujutada endast tõsist ohtu ka inimeste tervisele.
Kuid isegi vaatamata sellisele põhjendatud kriitikale on tööstuslik linnu- ja loomakasvatus – mitte üksnes kanade, vaid ka sigade ja veiste puhul – arenevates maades kiirelt levinud, ja seda eriti Aasias. Ent tagajärjed võivad olla palju hukatuslikumad, kui oleme osanud ette kujutada.
Ottawa ülikooli viroloog Earl Brown kinnitas pärast Kanada linnugripi puhangut, et “ülitihe kanakasvatus pakub nakkavate linnugripiviiruste tekkeks täiuslikku keskkonda”. Sellega nõustuvad teisedki eksperdid. ÜRO töörühm tuli oktoobris järeldusele, et üks linnugripiepideemia põhjusi on “linnukasvatus, kus tohutul hulgal kanu peetakse kitsalt kokkusurutuna väikeses ruumis”.
Tööstusliku linnukasvatuse toetajad väidavad, et linnugripp võib levida rändlindude kaudu, kellega vabapidamisel olevad kodulinnud puutuvad kokku koos süües või väljaheidete kaudu. Kuid nagu Brown kinnitab, ei ole metslindude seas esinevad viirused tavaliselt kuigi ohtlikud.
Kanafarmid: haiguste taimelava
Üksnes siis, kui need viirused satuvad ülitiheda asustusega kanafarmi, võivad nad muteeruda ja muutuda palju nakkavamaks. Vabapidamisel kodulindude haigustele vastupanu võime on palju suurem kui stressis ja geneetiliselt ülisarnastel lindudel, keda peetakse tööstuslikes vanglates. Liiatigi kubisevad kanavabrikud sageli hiirtest, rottidest ja teistest loomadest, kes võivad levitada haigusi.
Praeguse linnugripipuhangu tõttu on seni hukkunud vähe inimesi, kes kõik olid olnud kontaktis nakatunud lindudega. Ent kui viirus muteerub selliseks, et muutub nakkavaks ka inimeselt inimesele, võib surmajuhtumeid olla sadu miljoneid.
Valitsused on täiesti põhjendatult selle ohuga tegelnud: ostnud vaktsiine ja gripiravimeid. Kuid säärane tegevus pole midagi muud kui riigi subsiidium kanatööstusele. Ja nagu enamik subsiidiume, tähendab seegi viletsat majanduspoliitikat. Tööstuslik kanakasvatus hakkas levima, sest see tundus odavam kui traditsiooniline linnukasvatus. Kuid tegelikult oli see odavam vaid põhjusel, et osa kulusid jääb teiste kanda – näiteks inimeste kanda, kes elavad kanavabrikutest allatuult või allavoolu ning kes ei saa enam rõõmu tunda puhtast õhust ja veest.
Kuid see on veel vaid väike osa kogukuludest. Tööstuslik kanakasvatus esitab meile kõigile veel palju suurema ja riskantsema arve. Majandustermineid kasutades tuleks need kulud “internaliseerida” kanatööstuse enda raames, mitte aga jätta meie kõigi õlule. See ei oleks lihtne, kuid me võiksime alustada sellest, et kehtestame tööstuslikest linnukasvandustest pärit toodetele spetsiaalse maksu, mis aitaks kompenseerida valitsuste kulutusi linnugripile. Siis me lõpuks ometi näeksime, et kanavabrik pole sugugi nii odav, kui kunagi näis.
Peter Singer, Princetoni ülikooli bioeetika professor
Copyright: Project Syndicate, 2005. www.project-syndicate.org
