Peter Singer: Milleks maksta rohkem?
Naerdes oleks aga tulnud näidata näpuga teises suunas. Kas te ei naeraks (võib-olla küll omade ringis, et mitte olla ebaviisakas) kellegi üle, kes maksab teist kakssada korda kõrgemat hinda, aga saab selle eest kehvema asja?
Just seda need Ukraina poliitikud ju tegid. Nad oleksid võinud osta kerge kvartskella, mis töötab viis aastat, näidates ülitäpset aega. Selle asemel maksid nad märksa kohmakamate kellade eest, mis võivad iga kuu minuti jagu mööda tiksuda ja jäävad seisma, kui unustad nad üles keeramata. Peale selle on kvartskelladel äratuskella, stopperi ja taimeri funktsioon, mida teistel kelladel kas pole või kui ka on, siis see lihtsalt rikub disaini.
Miks peaks arukas ostja sellise tehingu tegema? Nostalgiast? Šveitsi luksuskellade tootja Patek Philippe’i reklaamil kinnitab firmajuht Thierry Stern, et ta kontrollib isiklikult kõigi kellade täpsust – just nii nagu tegid tema isa ja vanaisagi. See on väga kena, aga Sterni vanaisa ajast saadik oleme me aja mõõtmises edasi liikunud. Miks me peaksime lükkama tagasi arengu, mille inimeste nutikus on meile kinkinud? Mul on vana täitesulepea, mis kuulus mu vanaemale. Kena mälestus, aga selle artikli kirjutamiseks ma seda ei kasutaks.
Rikas sureb häbis
USA sotsiaalteadlane Thorstein Veblen väitis oma 1899. aastal valminud teoses „Mugavusklassi teooria”, et siis, kui sotsiaalse staatuse aluseks sai jõukus ise – mitte näiteks tarkus, teadmised, moraalne kindlus või lahinguoskused –, hakkasid rikkad vajama viise kulutada raha üksnes rikkuse näitamiseks. Ta nimetas selle „silmapaistvaks tarbimiseks”. Veblen kirjutas seda sotsiaalteadlasena, hoidudes moraalsetest hinnangutest, ehkki jättis lugejatele vähe kahtlusi, mida ta arvas niisugusest kulutamisest ajal, mil paljud elasid vaesuses.
Kanda jaburalt kallist kella kuulutamaks oma kõrget positsiooni tundub eriti ebamoraalne sellise riigi avaliku teenistuja puhul, kus suur osa inimesi elab tõelises vaesuses. Need ametiisikud kannavad oma randmel nelja või viit Ukraina keskmist aastapalka. Ukraina maksumaksjatele ütleb see kas seda, et nad maksavad neile liiga palju, või seda, et avalikel teenistujatel on veel mõned rahahankimise moodused, et osta kelli, mida nad muidu endale lubada ei saaks.
Hiina valitsus teab, mis need teised moodused olla võivad: sealse korruptsioonivastase kampaania osa on kallite kingituste tõkestamine. Selle tulemusel, nagu väidab analüütik Jon Cox, „ei aktsepteerita enam suurte kohmakate kellade kandmist”. Hiina kallite kellade turg on languses. Ukrainlased, pange tähele!
Andrew Carnegie, Vebleni ajastu rikkaim mees, oli oma moraalsetes hinnangutes otsekohene. „Inimene, kes sureb rikkana,” ütles ta sageli, „sureb häbis.” Võime seda hinnangut kohandada mehele või naisele, kes kannab 30 000-dollarilist kella või ostab näiteks 12 000-dollarilise käekoti. Sisuliselt ütleb see inimene: „Ma kas olen erakordselt harimatu või labaselt isekas. Kui ma poleks harimatu, siis teaksin, et lapsed surevad kõhutõppe või malaariasse, sest neil pole puhast joogivett ega sääsevõrke, ja sellest, mis ma kulutasin kellale või käekotile, oleks piisanud, et aidata paljudel neist ellu jääda. Aga ma hoolin neist nii vähe, et kulutan parem oma raha millelegi, mis võimaldab mul üksi silma paista.”
Muidugi, meil kõigil on omad väikesed rõõmud. Ma ei väida, et kõik luksuslik oleks väär. Aga me peaksime hindama selliseid nagu Sikorski, kellel on tagasihoidlik maitse ja kõrgemad prioriteedid kui silmatorkav tarbimine.
© Project Syndicate, 2013
Tõlkinud Priit Simson
