PETER SINGER: Õigus surra
Welby palve surra tekitas Itaalia meedias ägeda arutelu. Selle artikli kirjutamise ajal pole veel selge, kas Ricciole esitatakse kuriteosüüdistus. Üks Itaalia poliitik on süüdistanud Ricciot mõrvas ja nõudnud ta arreteerimist.
Welby surm tõstatab kaks küsimust, mis vajavad eristamist. Esimene on küsimus sellest, kas isikul on õigus keelduda teda elus hoidvast arstiabist. Ja teine küsimus: kas vabatahtlik eutanaasia on eetiliselt vastuvõetav?
Patsiendi teadlik nõusolek peaks olema igasuguse arstiabi eeltingimus, senikaua kui patsient on teovõimeline. Arstiabi pealesurumine teovõimelisele täiskasvanud patsiendile, kes seda ei taha, on samaväärne kallaletungiga. Me võime arvata, et patsient teeb vale otsuse, aga peame austama tema õigust seda teha. Seda õigust tunnustatakse enamikus riikides, aga ilmselt mitte Itaalias.
Isegi roomakatoliku kirik on kaua püsinud arvamusel, et pole mingit kohustust kasutada “erakorralisi” või “ebaproportsionaalseid” abinõusid elu pikendamiseks. Seda seisukohta on korranud püha usuõpetuse kongregatsioon “Deklaratsioon eutaanasia kohta”, mille paavst Johannes Paulus II 1980. aastal heaks kiitis. Nimetatud dokument nendib, et koormavast arstiabist keeldumine “ei ole samastatav enesetapuga”. Vastupidi, sellist keeldumist “tuleks pidada tervisliku seisundi omaksvõtuks või sooviks vältida sellise meditsiinilise protseduuri kohaldamist, mis poleks eeldatavate tulemustega proportsioonis, või sooviks mitte sundida perekonnale või kogukonnale peale ülemäärast kulu”.
Mainitud kirjeldus haakub hästi Welby otsusega. Sellest vaatepunktist tegi Riccio seda, mida igaüks pidanuks olema valmis Welby heaks tegema. Welby oli halvatud ning võimetu oma koormavast arstiabist keeldumist täide viima.
Eksitav vahetegemine
Kui Welby juhtum jääb õigele poole roomakatoliku kiriku õpetuse tõmmatud joont, siis sügavam küsimus on, kas kiriku doktriin tõmbab selle joone mõistlikku kohta. Juhul kui ravimatult haige patsient keeldub koormavast ravist, teades, et keeldumine tähendab surma, siis miks ei peaks ka ravimatult haige patsient, keda parasjagu arstiabiga elus ei hoita, aga kes peab haigena elamist koormavaks, sellest koormast vabanemiseks abi saama? Katoliikliku õpetuse kaitsjad vastaksid, et viimasel juhul kavatseb patsient oma elule lõpu teha ning see on vale, samas kui eelnevalt mainitud juhul tahab patsient lihtsalt ära hoida lisakoormat, mida ravi toob. Surm on loomulikult selle koorma vältimise nähtav tagajärg, kuid ”kõrvalsaadus”, mida pole otseselt kavandatud. Nad võivad väita, et Welby surmale poleks tohtinud kaasa aidata, kuna ta nimelt ütles, et tahab surra, ning mitte seda, et soovib vältida koormavat ravi.
Selline vahetegemine on küsitav. Mõlemal juhul valib patsient teadlikult toimimisviisi, mis põh-justab tema surma, mitte aga alternatiivse käitumise, mis tähendaks pikemat, kuid ka koormavat elu. Keskendudes pigem kitsamalt koormavast ravist keeldumise kavatsusele kui selle valiku laiematele mõjudele, suudab roomakatoliku kirik vältida ebainimlikku väidet, et patsiendid peavad alati aktsepteerima elu pikendavat ravi, hoolimata sellest, kui piinarikas või kulukas selline ravi võiks olla. Aga selle hinnaga muudetakse seosetuks jõuline vastuseis abistatud enesetapule ja vabatahtlikule eutaanasiale.
Paljud riigid tunnistavad seaduslikult õigust arstiabist keelduda. Aga vaid Hollandis, Belgias, Šveitsis ja USA Oregoni osariigis on arstidel lubatud abistada patsienti elu lõpetamisel muul moel kui elutoetava meditsiinilise abi katkestamisega. Iseäranis Hollandile on osaks saanud halvustamiskampaania. Kriitikud väidavad, et vabatahtliku eutanaasia seadustamine olevat toonud kaasa arstikutse usaldusväärsuse kokkuvarisemise ning muid kohutavaid tagajärgi. Hollandlastele pole sellised väited mõju avaldanud. Vaatamata Hollandis toimunud valitsusevahetusele pole tehtud mingit katset vabatahtliku eutanaasia seaduslikkust tühistada. Avalikkus lihtsalt ei toetaks sellist ostust.
Hollandlased teavad, kuidas vabatahtlikku eutanaasiat nende maal rakendatakse. Nad teavad, et seadustatud eutanaasia on meditsiini pigem täiustanud kui kahjustanud ning nad soovivad endale võimalust saada suremisel abi, kui peaksid seda tahtma ja vajama. Kas mitte kõi-gil ei peaks olema sellise valiku võimalus?
Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org
Samal teemal:
Enn Vetemaa ”Õigus surma mõjutada”, EPL 28.2
