Rikkamatel halvem tuju

Enamik õnneuuringuid küsib inimestelt lihtsalt, kui rahul on nad oma eluga. Sääraseid uuringuid ei saa eriti usaldada, sest “üldise eluga rahulolu” kohta hinnangu küsimine ei pruugi kuigivõrd peegeldada, kuivõrd inimesed naudivad seda, kuidas nad oma aega kulutavad.

Minu Princetoni ülikooli kolleeg Daniel Kahneman ja mitmed kaasuurijad püüdsid mõõ-ta inimeste subjektiivset heaolu, küsides neilt päeva jooksul väikeste intervallidega, milline on nende tuju ühel või teisel hetkel. 30. juunil teadusajakirjas Science ilmunud artiklist selgub, et sissetuleku ja õnnetunde vaheline seos on väike. Vastupidi, Kahneman ja tema kolleegid leidsid, et kõrgema sissetulekuga inimesed pühendasid rohkem aega tegevustele, mida seostatakse negatiivsete tunnetega, nagu pinge ja stress. Vaba aja tegevuste asemel kulutasid nad rohkem aega tööl olemisele ja sinna sõitmisele. Neid valdas sageli meeleolu, mida nad kirjeldasid kui vaenulikkust, viha, hirmu ja pinget.

Muidugi, mõttes, et raha eest õnne ei osteta, pole midagi uut. Paljud religioonid jutlustavad meile, et materiaalsele varale keskendumine teeb õnnetuks. Biitlid meenutasid, et raha eest armastust ei osta. Ning isegi Adam Smith kirjeldas materiaalse jõukusega seotud kujuteldavaid naudinguid kui “pettust” (olgugi et seesama “pettus” “hoiab inimkonna töökana”). Kuid miks keskenduvad kõik valitsused keskmisele sissetulekule? Miks nii paljud meist pingutavad, et saada rohkem raha?

Võib-olla peitub vastus meie kui eesmärgipäraste olendite loomuses. Oleme võrsunud olenditest, kes pidid tegema rasket tööd, et end toita, leida partner ja lapsed üles kasvatada.

Nomaadlikes ühiskondades polnud seevastu mingit mõtet omada midagi, mida ei saa kaasas kanda. Kui inimesed muutusid paikseks ning tekkis rahasüs-teem, hakkas neid ahistama omamiskirg.

Teatud summa raha kogumine pakub meile turvalisust või-malike kitsaste päevade jaoks, kuid praeguseks on sellest saanud eesmärk omaette, inimese staatuse ja edu hindamise vahend. Õlekõrs, millest haarata, kui me tunneme, et midagi pole mõtet teha, kuid mitte millegi tegemine oleks igav. Rahateenimine annab meile tegevust, mis tundub väärtuslik – vähemalt senikaua, kuni me ei mõtle liialt, miks me seda teeme.

Võtkem näiteks Ameerika investor Warren Buffett. Praegu 75-aastane Buffet on kulutanud oma elust 50 aastat selleks, et koguda üüratu varandus.

Ajakirja Forbes andmeil on 42 miljardi USA dollari suuruse varandusega Buffett maailma rikkuselt teine inimene, kohe Bill Gatesi järel. Kuid tema kasin elustiil viitab sellele, et ta ei naudi suurte summade kulutamist kuigivõrd. Ning ka siis, kui ta maitse oleks luksuslikum, ei suudaks ta kulutada enamat, kui vaid väikese osakese oma varandusest.

Õnn on enam kui hea tuju

Kui nii mõelda, võivad Buffetti pingutused pärast seda, kui ta teenis 1960-ndatel oma esimesed mõned miljonid, tunduda täiesti kasutud. Kas Buffett on sellesama “pettuse” ohver, mida Kahneman ja tema kolleegid on sügavuti uurinud?

Juhuse tahtel ilmus Kahnemani artikkel samal nädalal, mil Buffett andis teada USA ajaloo suurimast filantroopilisest annetusest – 30 miljardit dollarit Melinda ja Bill Gatesi fondile ning veel 7 miljardit muudele heategevusfondidele.

Üheainsa liigutusega andis Buffett oma elule mõtte. Kuna ta on agnostik, ei ole tema annetus motiveeritud usust, justkui tuleks see kasuks hauataguses elus. Kahemani uuring võiks anda alust mõelda, et Buffett veetis elu viletsamas tujus kui juhul, kui ta oleks 1960-ndatel loobunud töötamast, elanud oma varast ning mänginud palju rohkem bridÏi. Ent sellisel juhul poleks ta kunagi kogenud rahulolu, mida ta võib õigusega tunda nüüd, mõeldes, et tema raske töö ja märkimis-väärsed investeerimisvõimed aitavad Gatesi fondi kaudu ravida haigusi, mis külvavad maailma kõige vaesemate inimeste seas invaliidsust.

Buffett meenutab meile, et õnn tähendab enamat kui head tuju.

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org