PETER SINGER: Planeet Maa – tühine ja tähtis sinine täpp
Käesolev aasta, mil Galileo teleskoobi esmakasutusest möödub neli sajandit, on kuulutatud rahvusvaheliseks astronoomia-aastaks, sestap paistab praegu olevat hea aeg mõtisklemaks Kanti „harduse ja aukartuse” esimese allika üle.
Laiendades teadmisi universumi määratusest, on teadus kasvatanud meie hardust ja aukartust, mida me tunneme öist tähistaevast vaadates. Kuid samal ajal sunnivad laiemad teadmised meid iseendale tunnistama, et meie koht universumis pole kuigi silmapaistev.
Essees „Unistused ja faktid” kirjutas filosoof Bertrand Russell, et kogu Linnutee galaktika on universumi pisike raasuke, päikesesüsteem selle raasukese sees aga „kaduvväike kübe” ja meie maailm selle kübeme sees „mikroskoopiline täpp”. Astronoom Carl Sagan soovitas, et Voyageri kosmoseaparaat teeks Maast pilti päikesesüsteemi äärmise serva pealt. 1990. aastal nii juhtuski ja Maa paistab sel kujutisel kahvatusinise täpina.
Kuid meie koduplaneedi suurusest ei tarvitse teha nihilistlikke järeldusi ja ka Russell ise polnud nihilist. Tema meelest oli tähtis meie planeedi tähtsusetu koha faktile vastu astuda, sest ta ei tahtnud, et me elaks mugavas illusoorses usus, justkui oleks maailm loodud meie pärast ja me oleme kõikvõimsa looja heatahtliku hoole all.
„Unistused ja faktid” lõpeb selliste õhutavate sõnadega: „Keegi ei vabane hirmust, kui ta ei julge vaadata oma kohta maailmas sellisena, nagu see on. Keegi ei saa saavutada talle jõukohast suurust, kuni talle pole antud võimalust mõista oma väiksust.”
Teine maailmasõja järel, kui maailm jagunes kaheks tuumarelvastatud leeriks, mis ähvardas teineteist vastastikuse hävinguga, polnud Russell küll seda meelt, et elu lõpp Maal oleks tähtsusetu, kuna universum on ju nii tohutu suur. Vastupidi, tuumadesarmeerimisest sai tema poliitilise tegevuse kese kogu ta ülejäänud eluks.
Ebamugav tõde
Saganil oli samalaadne arusaam. Maailma tervikuna vaatamine vähendab meid lahutavate asjade tähtsust, ütles ta, see „rõhutab meie vastutust tegeleda teineteisega lahkemalt, hoida ja kalliks pidada seda kahvatusinist täppi, meie ainsat kodu, mis meil on kunagi olnud”. Al Gore kasutas „kahvatusinise täpi” kujundit oma filmi „Ebamugav tõde” lõpus, järeldades, et kui me selle planeedi risustame, pole meil enam kusagile minna.
See võib olla tõesti nii, isegi kui teadlased avastavad väljaspool päikesesüsteemi uusi planeete. Ühel päeval avastame ehk, et me pole universumis ainsad intelligentsed olendid, ja hakkame selliste olenditega arutama liikidevahelise eetika küsimusi.
See viib meid tagasi Kanti teise harduse ja aukartuse objektini, milleks on meie seesmine moraalne seadus. Mida arvaksid meist täiesti erineva evolutsioonilise taustaga olendid – kes pole ehk isegi süsinikul põhinevad eluvormid – meie moraaliseadustest?
© Project Syndicate, 2009
Tõlkinud Priit Simson
