Link kopeeritud!

PETER SINGER: Sead, vasikad ja Ameerika demokraatia


Keset kõiki pealkirju demokraatidest, kes saavutasid novembrivalimistel USA kongressis ülekaalu, jäi üks tähtis valimistulemus suuresti tähelepanuta.

Kuigi see tulemus valgustas puudusi Ameerika poliitilises süsteemis, taastas see ühtlasi minu usu tavaliste ameeriklaste kaastundesse.

Arizonas võivad kodanikud, kogudes piisava hulga allkirju, esitada seaduseelnõu rahvahääletusele. Üks tänavu hääletusel olnud eelnõu keelas tiine sea või lihaloomaks kasvava vasika aheldamise või lõastamise moel, mis takistab loomal end vabalt ümber pöörata, maha heita ja täies ulatuses jalgu välja sirutada.

Need, kes teavad vähe nüüdisaegsest tööstuslikust loomapidamisest, võivad küsida, miks selline seaduseelnõu vajalik on. Juba 50 aastat tagasi universaalseks peetud loomapidamismeetodite järgi, mis mõnes riigis on endiselt tavalised, peab kõigil farmiloomadel olema ruumi end ümber pöörata ning jalgu sirutada.

Kuid tänapäeval veedab umbes 90 protsenti USA tõuemistest enamiku oma elust lukustatuna puuridesse, mille mõõdud on 0,6 x 2,2 meetrit. Nad ei saa end ümber pöörata, heita maha jalgu täielikult välja sirutades ning liikuda rohkem kui sammu edasi või tagasi. Teisi emiseid hoitakse lühikese lõa otsas, mis ei lase neil samuti ennast ümber pöörata. Lihavasikad on samamoodi kogu eluks surutud oma sulgudesse, kus nad ei saa ennast ümber pöörata, maha heita ega jalgu sirutada.

Sellised meetodid on sisuliselt tööjõudu säästvad vahendid – need teevad loomapidamise kergemaks ja võimaldavad tuhandete või kümnete tuhandete loomadega farmides tööl hoida vähem ning napimate oskustega töötajaid. Samuti hoiavad need ära loomade energiakao ja üksteisega kisklemise.

Mõned aastad tagasi, pärast loomade heaolu eest seisvate ühenduste proteste, tellis Euroopa Liit oma veterinaaria teaduskomisjonilt nende meetodite kohta raporti. Komisjon leidis, et loomad kannatavad liikumisvabaduse puudumise ning päev läbi vältava tegevusetuse tõttu. Loomulikult oleks ka argimõistus jõudnud samasuguse järelduseni.

Raporti järel määras EL kuupäevad, millest alates loomade selline vangistus keelatakse. Lihavasikate jaoks on see kuupäev, 1. jaanuar 2007, peaaegu käes. Üksiksulud emistele, mis juba on keelatud Suurbritannias ja Rootsis, keelatakse terves EL-is 2013. aastast. Samuti viiakse järk-järgult sisse abinõud munevate kanade olukorra parandamiseks; praegu on nad tavaliselt topitud raudpuuridesse, kus pole tiivasirutuseks mitte mingit ruumi.

USA-s selliseid üleriiklikke meetmeid pole. Kui minu Euroopa-sõbrad küsisid varem, miks USA jääb Euroopast loomade heaolu vallas nii kaugele maha, ei osanud ma neile vastata. Kui nad mind edasi pinnisid, pidin möönma, et üks selgitus oleks: ameeriklased hoolivad loomadest vähem kui eurooplased.

Ent siis, 2002. aastal, panid Florida loomaõiguslased hääletusele ettepaneku keelustada emiste sulud. Paljudele üllatuseks kiitis keelustamise heaks 55 protsenti hääletanuist. Läinud kuul keelati ka Arizonas 62-protsendilise toetusega, vaatamata põllumajanduses tegutsevate äriinimeste poolt hästi rahastatud vastuseisule, emiste ning lihavasikate pidamine väikestes puurides.

Ei Florida ega Arizona ole eriti progressiivsed osariigid – mõlemad eelistasid 2004. aasta presidendivalimistel George W. Bushi. Seega viitavad tulemused tugevalt sellele, et kui kõigile ameeriklastele antaks võimalus hääletada tiinete sigade või vasikate hoidmise üle sellistes piiratud tingimustes, ütleks suurem osa “ei”. Ameeriklased paistavad loomade elutingimustest sama palju hoolivat kui eurooplased.

Põllumajandusäri mõju

Et seletada Euroopa ja USA vahelist lõhet farmiloomade elutingimuste küsimuses, peaksime vaatama poliitilist süsteemi. Euroopas on valijate mure loomade olukorra pärast mõjutanud eri riikide parlamentide liikmeid, samuti Euroopa Parlamendi liikmeid. Tulemuseks on olnud riigisisesed seadused ja EL-i direktiivid, mis nendele muredele vastavad.

Loe veel

Kontrastina pole USA-s samasugustel muredel kongressi liikmetele mitte mingit märgatavat mõju olnud. Farmiloomade heaolu kohta pole ühtegi föderaalset seadusakti ning ka osariikides on neid väga vähe. Minu arvates on põhjuseks asjaolu, et põllumajandusäri suudab suruda kümneid miljoneid dollareid oma tagasivalimist taotlevate kongressiliikmete taskutesse. Loomaõiguslaste liikumine, vaatamata selle laialdasele toetusele rahva seas, ei ole suutnud võistelda poliitilise mõjutamise ja kampaaniaannetuste areenil.

USA valimispoliitikas loeb raha rohkem kui valijate arvamus. Parteidistsipliin on nõrk ja kongresmenid peavad ise koguma enamiku rahast, mida nad tagasivalimiseks vajavad. Ja see juhtub esindajatekoja liikmetega iga kahe aasta tagant. Euroopas mängib raha väiksemat rolli, sest parteidistsipliin on tugev ja valimiskampaaniat rahastavad parteid, mitte kandidaadid ise. USA-s, kus rahvas tunneb oma demokraatlike traditsioonide üle uhkust, pole sead ja vasikad kaugeltki ainsad kaotajad.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare