Üle saja aasta hiljem võiks arvata, et nüüdseks oleme me üle saanud arvamusest, et naiste koht ei ole kõrgkoolides. Sellepärast on häiriv kuulda, et üle 30 Iraani ülikooli on keelanud naistele rohkem kui 70 eriala – inseneriõppest, tuumafüüsikast ja arvutiteadusest inglise kirjanduse, arheoloogia ja ärijuhtimiseni.

Iraani jurist, inimõiguslane ja Nobeli rahupreemia laureaat Shirin Ebadi ütleb, et piirangud on üks osa valitsuse poliitikast, millega piiratakse naiste koduväliseid võimalusi.

Naiste edu vastu

Keeld on eriti irooniline, kui arvestada, et UNESCO andmeil on Iraan maailma suurima naisüliõpilaste osakaaluga maa.

Möödunud aastal moodustasid naised üliõpilastest 60 protsenti ja ka traditsioonilistel meeste ülekaaluga aladel nagu inseneriõppes on nad olnud edukad.

Väga võimalik, et naistudengite edu – ja haritud naiste roll Iraani teokraatiavastases liikumises – on pannud valitsuse otsima viise, millega seda trendi pöörata.

Mõned ütlevad, et sugudevahelise võrdsuse ideaal on kõigest üks kultuuriline vaatepunkt paljudest ning meie, läänlased ei peaks teistele kultuuridele oma väärtushinnanguid peale suruma.

Naiste diskrimineerimine on Iraanis osa laiemast ametlikust suunast. Eriti torkab see silma nende puhul, kes pole muslimid ega kuulu ka ühtegi kolmest Iraani põhiseadusega tunnustatud vähemusreligioonist, milleks on zoroastrism, judaism ja kristlus. Ülikooli pääsemiseks peab deklareerima oma kuulumist mõnda neljast tunnustatud religioonist.

Iraani valitsejad on kõik mehed ja muslimid. Ajatolla Ali Khamenei 2009. aasta üleskutse ülikoolid „islamiseerida” viis õppeprogrammide muutmiseni ja osa õppejõudude konservatiivsema maailmavaatega tegelastega asendamiseni.

Kaks kuud tagasi ütles Khamenei, et iraanlased peaksid tagasi pöörduma traditsiooniliste väärtuste juurde ja saama rohkem lapsi.

Erinevused ja rollid

Praegu Iraanile kehtestatud rahvusvahelised sanktsioonid püüavad takistada riigi juhte tuumarelva ehitamast, mitte veenda neid lõpetama naiste diskrimineerimist või usulist diskrimineerimist.

Võib-olla oleme me varmad aktsepteerima, et naiste ja meeste bioloogilised erinevused on olulised rollide seisukohast, mida nad ühiskonnas mängivad. Need erinevused on olemas ega ole puhtfüüsilised. Seega ei peaks me asjaolust, et kui suurem osa insenere on mehed, kohemaid järeldama, et see tuleneb naiste diskrimineerimisest.

Keelates naistel selge sõnaga astuda erialadele, mis on avatud meestele, on Iraan astunud sammu, mis on võrdväärne rassilise diskrimineerimisega. See tuleb sama jõuliselt hukka mõista.

© Project Syndicate, 2012
www.project-syndicate.org

Peter Singer, Princetoni ülikooli bioeetika professor