Peter Singer: Vangistuses peetavate loomade lootuse aasta
Ühiskonna moraalset progressi saab hinnata selle järgi, kuidas ta kohtleb oma kõige nõrgemaid liikmeid. Üksikisendina on šimpans palju tugevam kui inimene, aga liigina saame me neid loomaaedades ja laborites vangis hoida. Samuti alluvad inimvõimule loomad, keda me kasvatame toiduks, sealhulgas emised, kes on kogu tiinuse aja – neli kuud poegimise kohta, kaks poegimist aastas – vangistatud sulgu, mis on isegi ümberpööramiseks liiga kitsas.
Aasta algas hästi
Selles mõttes algas 2013. aasta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides hästi. 1. jaanuaril jõustus EL-i direktiiv, mis keelab pidada tiineid emiseid tiinuse neljandast nädalast kuni viimase poegimiseelse nädalani eraldi sulgudes. Miljonid emised peavad nüüd saama elementaarse vabaduse mitte ainult ümber pöörata, vaid ka jalutada. Samuti ei tohi neid pidada palja betooni peal ilma põhu või muu allapanuta. Jaanuari lõpu seisuga täitis 20 EL-i riiki 27-st seda direktiivi vähemalt 90% ulatuses ja Euroopa Komisjon valmistus astuma samme direktiivi täieliku täitmise saavutamiseks.
Ameerikas on Humane Society kampaania saavutanud tulemuse, et umbes 50 suuremat sealihamüüjat on teatanud, et nad lõpetavad sealiha ostmise tootjatelt, kes kasutavad poegimissulgusid.
Euroopa on loomade heaolu vallas Ameerikast siiski kaugel ees. Poegimissulgude keelamine jätkab edu, mis on saavutatud loomade kõige äärmuslikumates vormides vangistamise piiramisel.
Kõigepealt tuli 2007. aastal loobuda veiste poegimislatritest. Möödunud aastal keelati munakanade ülikitsad puurid, see parandas mõnevõrra miljonite kanade elutingimusi (kuigi ka praegused puurid piiravad oluliselt nende liikumist).
Uued standardid on kompromissid, mis põhinevad eeldusel, et eurooplased tahavad edaspidigi süüa loomset toitu ega soovi näha toidu järsku kallinemist. Loomaõiguslased ei ole – ega peagi olema – rahul, kuigi Euroopa Komisjoni teadus- ja veterinaarinfo näitab, et uued standardid vähendavad loomade kannatusi.
1. jaanuaril jõustus veel Euroopa direktiiv, mis keelab šimpansidega meditsiiniuuringute tegemise. Seda direktiivi ei pannud keegi tähelegi, sest Euroopas pole neid katseid tehtud juba 2003. aastast saadik. Viimasel 20 aastal on ka teised riigid šimpanside kasutamise lõpetanud, jätkavad üksnes USA ja Gabon.
Möödunud kuul kiitis National Institutes of Health (NIH) – USA riiklik agentuur, mille vastutusalas on biomeditsiinilised uuringud – heaks raporti, mis soovitab lõpetada enamiku NIH-i rahastatavaid projekte, mille puhul tehakse katseid šimpansidega.
Selle taustal, et miljardid loomad elavad loomavabrikutes ikka veel närust elu, võib tunduda, et poegimissulgude keelamine ja paarisaja šimpansi laboritest vabastamine ei ole just suur samm paremuse poole. Siiski on põhjust tähistada. Sajandeid on tööstusriikide inimesed kohelnud loomi kui tootmisühikuid, mitte kui olendeid, kelle huve me peame arvesse võtma (traditsioonilistes ühiskondades on inimeste ja loomade suhted olnud lähedasemad, kuigi mitte alati loomade seisukohast paremad).
Võitlus loomade rõhumise alt vabastamise eest on moraalikampaania, mida saab võrrelda võitlusega inimorjuse lõpetamise eest. Loomade orjastamine on meie elustiilis läbivamal ja kesksemal kohal, kui on eales olnud inimeste orjastamine.
Seetõttu seisab ees veel pikk võitlus. Inimesed teevad loomadele endiselt palju halba.Lootust sisendab, et jaanuaris toimunud areng näitab muutuste tempo kiirenemist.
© Project Syndicate
