Piia Osula autorikülg. Kas olümpiamängude pärandiks peavad jääma lagunevad suurehitised?

 (30)

Piia Osula autorikülg. Kas olümpiamängude pärandiks peavad jääma lagunevad suurehitised?
Foto: REUTERS/SCANPIX

Maailma suurimat spordipidu saaks pidada ka tuhandete kodust välja aetud inimesteta ja valamata miljoneid eurosid lagunema hakkavasse betooni.

Ei ole ebatavaline, et olümpiamängude pärandina jäävad tühjalt ja kasutult seisma bobikelgurajad, suusahüppetornid ja suured ujulad. Ent Brasiilia suurim linn Rio de Janeiro kogeb midagi ebatavalist: neil juhtus see juba vaevu pool aastat pärast mängude lõppu. Olümpia toimus ju alles eelmise aasta augustis.

Peale jõude seisvate ja samblasse kasvavate hoonete jäi mängudest maha muudki. Vaesus, suurenenud töötus ja vägivald teevad sellest unistuste linnast midagi apokalüptilist.

Kas muu maailm saab seda lihtsalt kõrvalt vaadata ja võtta kui suure spordipeoga kaasnevat paratamatust?

Käisin mullu olümpiamängude ajal ajakirjanikuna Rio de Janeiros. Mäletan, et esimesena võttis Riosse saabujat juba lennujaama juures taksos vastu kummaline lõhn, mis kõigutas veidike keskmist ettekujutust Rio de Janeiro kuulsast Ipanema rannast ja kuldkollasest liivast.

Hiljem sain aru, et lõhn tuleb rannast, kus kohalikud sulistama ei kipu. Sest sinna jooksis pool linna reoveest. Enne olümpiat oli olukord sama peale ülejäänud Rio randade ka Ipanemas.

Keskmise olümpiaturisti jaoks oli see lihtsalt üks ebameeldivus, mille kõrval tuli rohkem muretseda, millises aluspesu sisse õmmeldud taskus telefoni ja pangakaarti kanda. Ent kohalikud tundsid teisiti.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0.59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare