Pikk samm ajakirjanduse tasalülitamise suunas
Me olevat ennast kõvasti üle hinnanud.
Me ei hinda ennast üle – me hindame vaba sõna ja seda ei saa üle hinnata.
Valitsuse suhtumine on mõistetav – nad on ligidal oma eesmärgile summutada vaba ajakirjandus. Eile näitasid valitsuse liikmed in corpore, et nad on hakanud liikuma suletud ühiskonna, parteilise distsipliini ülimuslikkuse suunas. Selleks, et allutada inimese vaba tahe, saavutada absoluutne kontroll ning suruda maha ametnike mõtlemisvõime ja initsiatiiv.
Kui kõrged võimumehed pesevad oma kuueplekid maha seaduse sätetega, kui nad kaitsevad omaenda sigadusi para-grahvi jõuga, siis saame endale valitsejad, kes enam millestki ei hooli, sest ajakirjandus on tasalülitatud.
Kindlasti ei ole ajakirjandus ise ka puhas poiss. On vassitud, solvatud, fakte valesti edastatud. Selle eest peame vastutama. Kuid me ei saa ega taha vastutada selle eest, et keegi ründab meie põhiõigust – olla vabad oma mõtetes.
Ajakirjandus on täpselt nii vaba, kui vaba on inimene ühiskonnas – ka ametnik, ka minister ja riigikogu liige. Kui inimesed seaduste abiga tasalülitatakse, kui nad hakkavad kartma, et eksimine parteilise distsipliini vastu toob kaasa karistuse, näiteks töökoha kaotuse, kui ametniku aususe ja riikliku mõtlemise võimalus lõigatakse ära sellega, et ta ei julge enam ajakirjanikule teada anda poliitilise võimu ja ärigrupeeringute ilmselgest korruptiivsest tegevusest näiteks riigihangete puhul, sest see on looritatud paberitega, mis on ametkondlikuks kasutamiseks, siis sumbub ka ajakirjandus ja ongi käes vaikiv ajastu. Kui partei tagatubade otsused realiseeruvad igapäevaelus, kui riigikogu otsused täidavad mõne ärigrupeeringu huvisid, kui riigihanked saab kindel ärimeeste ring, kes annab poliitikutele meelehead, ja nad ei karda avalikustamist, siis oleme parteilise diktatuuri alamad.
Praegune seadusandlik liikumine on selline, et vabadest inimestest tehakse orjad. Sellega kaasneb ka vaba ajakirjanduse kängumine, sest arg, partokraatiast ja võimust sõltuv inimene ei ole enam iseseisev ja uhke oma riiki armastav kodanik, vaid endassesulgunud kibestunud poriseja ja parastaja. Sellist käitumist mäletame väga hästi Nõukogude ajast. Tol ajal toimis ajakirjandus veelgi suurema kontrolli all – nimelt ideoloogilise ettemääratuse ja absoluutse tsensuuri raames. Inimesed ise, nii palju kui kellelgi oli ausust ja uhkust, olid oma otsustes vähemalt nii vabad, et ei liitunud lipitsejate armeega. Oli inimesi, kes võitlesid kurjuse riigi vastu oma jõuga, nii palju, kui seda vähest oli. Oli neid, kes vaba sõna austades levitasid keelatud raamatuid, näiteks Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi”.
Ülbed valitsejad
Iga võim tahab vaba sõna summutada. Absoluutne võim tahab seda absoluutselt. Mida arrogantsemaks ja ülbemaks laseb ühiskond minna valitsejatel, kes arvavad, et nendele on ametikoht tagatud alatiseks, seda kaugemale liiguvad nad rahvast absoluutse võimu juurutamise suunas. Ja ajakirjanduse tasalülitamine on üks nendest eesmärkidest.
Kui aus patrioodist ametnik ei julge enam ajakirjanikule anda infot korruptsioonist, kuna teab, et ajakirjanik on vangla ähvardusel sunnitud korruptiivse teo paljastanud ametniku üles andma, on valitsus astunud pika sammu ajakirjanduse tasalülitamise teel ja teise sammu oma võimu kindlustamise teel. Kui me seda tahame, siis au neile, kes sellist seaduseelnõu toetavad. Eriti seda punkti, mis sunnib ajakirjanikel oma allikaid absoluutselt avalikustama.
Demagoogid räägivad rasketest kuritegudest ja ohust inimestele. On selge, et ükski ajakirjanik kui kodanik ei jäta ei praegu ega ka pärast selle uue seaduse jõustumist neist politseile teatamata, sest elu kaitsmine on ülim, mida iga kodanik peab tegema, hoolimata oma erialast. Küll aga tahaks edaspidi selle riigi tuleviku nimel olla kindel, et korruptsioon, varastamine, vassimine ja valetamine ei saa normiks, mida me kõik teame ja tajume, kuid millest kirjutada ei saa. Ja nii „rahvas küll teab-räägib ja irvitab” nagu Nõukogude ajal, kuigi pealtnäha on kõik sile ja puhas. Seda aega ei taha enam tagasi. Selle vastu me kunagi kogunesime lauluväljakule. Mistõttu saavutatu mahamängimine ei ole vabale ajakirjandusele vastuvõetav.
