Pikkade nugade õhtu
Mäletate küll, Peeter Kreitzberg, Sven Mikser, Liina Tõnisson ja teised nimekad tegelased olid Edgar Savisaarega tülli keeranud. Oli see alles vaevaline ja pikaks veninud lugu. Nende lahkumisetendus kestis 2003. aasta augustikuisest parteikongressist kuni 2004. aasta hiliskevadeni, saavutades kõrgpunkti vahemikus märtsist maini. Nädalate kaupa konkureerivaid pressiteateid, pikk vastastikune kommenteerimine uudistes ja kõik muu. Ja ikka läks valdav enamik siseopositsionääre ise ära, mitte ei visatud neid välja.
Tänapäeval parteides enam nii ei tehta. Nüüdisajal saab õiendaja erakonna maine kahjustamise pärast kiiremini sule sappa, kui laiem üldsus jõuab üldse fikseerida, kes ta sihuke oli ja kuhu kuulus. Siseopositsiooni vastu näitas Rahvaliit nulltolerantsi juba tollesama 2004. aasta sügisel. Toonane Rahvaliidu juhtliige Mart Helme kurjustas Lääne Elu veergudel, et parteikaaslane ja siseminister Margus Leivo peaks pärast Lihula samba juures rahva vastu jõu kasutamist ameti maha panema. Esmaspäeval avaldas arvamust, aga neljapäevaks oli juba välja visatud.
Üsna sama stiil jätkus Rahvaliidus ka siis, kui Karel Rüütli võttis erakonnas juhtohjad üle. Tarvitses vaid ei tea kust kerkinud Ingvar Tšižikovil end detsembris konkureeriva esimehekandidaadina üles seada, kui ta juba märtsi hakul välja visati. Olgu, oli mehel ka veidrusi, aga õigupoolest ei jõudnud ta ju rahvaliitlaste seniseid juhte kuigi palju avalikkuses roosata, kui läks juba üle parda. Võrreldes Eesti poliitika põhipahaga oli väike-Villul ikka väga lühike süütenöör.
Kuid tõeline pikkade nugade õhtu toimus sel nädalal Erakonna Eestimaa Rohelised ridades, kust visati välja suisa 20 siseopositsionääri. Paleepööre on seda tähelepanuväärsem, et väljaheidetute hulka kuulusid ka kunagine esikõneleja Peeter Jalakas ja kunagine peasekretär Dagmar Mattiisen, samuti kolm erakonna asutajaliiget: Tanel Tammet, Ott Köstner ja Peep Tobreluts. Paleepöörde võitja Marek Strandbergi tiiva jutt, et väljavisatud kahjustasid erakonna mainet, mõjub muidugi täiesti naeruväärselt. Enamik neist pole ju tükk aega meedias suurt sõna võtnud, ammugi öelnud seal midagi halvustavat oma erakonna kohta. Selline täissallimatus on Eesti poliitikas üsna harv.
Väikesed on julmemad
Kõige selle valguses tundub mulle, et levinud kombel suurerakondade kallal parteisõdurite ja sisedemokraatia pärast õiendamine pole päris õiglane. Isamaa ja Res Publica Liidus on alati olnud omad tiivad. Reformierakonnas on poolautonoomseid tegelasi ja Meelis Atoneni peaministri-kriitikat on ka küllalt talutud. Keskerakonnas on ikka ja jälle tekkinud tuvastatavaid siseopositsionääre. Mõistagi talutakse neid kõikjal vaid teatud piirini. Aga tundub, et väiksema võimuga ja meeleheitlikumas seisus parteide kombed on julmemad. Kõik see kokku toimib nagu Bütsantsi keisririigi viimastel päevadel. Mida lähemale nihkub türklaste piiramisrõngas, seda sagedamini täitub mürgikarikas ja välgub pistoda. Kuni ühel hetkel pole enam midagi valitseda.
