Esmalt on silma jäänud palju halba stsenaristi-, näitleja-, re­žii-, kaamera- ja montaažitööd erakanalite kodumaistes sarjades. Pean silmas eelkõige sarju „Unistuste agentuur” ja „Kälimehed”, aga küllap neid on veel. Ka „Kodu keset linna” (kõik TV3-s) kannatab samade puuduste all. Televiisori ees jääb mulje, et operaatorile on antud aja ja vaeva kokkuhoiu huvides ülesanne kogu stseen ainult ühe üldkaadriga üles võtta. Vahel tekib lausa mulje, et operaator on kaamera püsti pannud, käivitanud ja läinud ise suitsu tegema, kuni näitlejaid oma spektaakliga kaamera ees ühe jutiga maha saavad. Igav, staatiline, veniv pilt, dialoog on täis pause, mis ei ole kandvad, vaid lohisevad. Näitlejatel pole midagi öelda ega teha, seisavad, käed ripakil, ja vahivad ringi.

Hästi on võimalik

Suurelt välja reklaamitud „Unistuste agentuuri” suutsin esimesed veerand tundi vaadata ainult tänu Andrus Vaarikule, kellele ka ei olnud midagi mängimiseks kirjutatud, aga kel on vähemalt loomulikku sarmi. Interjöörid ja kostüümid on selles sarjas ka kõik kuidagi kistult moodsad ja eluvõõrad.

Saab ka teisiti, sellessamas Eesti Vabariigis. „ENSV” on täiesti nauditav. ETV-s jooksva sarja dialoog on täpne, tegevus sihipärane, näitlejad saavad mängida, kaamerapilt elab, montaaž teeb kõigest kaasahaarava terviku. Eriti head tööd on teinud rekvisiitor ja kunstnik – sarja esemeline atmosfäär on võrratu. Nii et saab küll korralikku telesarja teha, isegi meie teatriväljaõppega näitlejatega.

Eratelekanalitel on teised voorused. Neil ei saagi olla aega ega ressurssi pühenduda näitekunsti peensustesse, kui nende esmane eesmärk on muu: tegelda meid ümbritseva värvikireva ja nüanssiderohke elu kajastamisega, kõikvõimalike karvaste ja suleliste ühiskonna nurgatagustest väljameelitamisega. Need eesmärgid on samuti tähtsad. Mina ja sina oleme intelligentsed inimesed, suhtleme teiste intelligentsete inimestega. Kas me siis puutuks kokku vaimust veidi vaesemate ühiskonnakihtidega, kui poleks eratelekanalite vahendustööd? Kui puudulik oleks meie maailmapilt, kui me ei teaks midagi nende tegemistest! Neil kanaleil on eeskujulikud kogemused ja oskused, kuidas välja valida kõige erakordsemad eksemplarid, kuidas neist vormida kiirkorras meediastaarid, kõmukülgede tegelased, kuidas nad vajutada – ehkki lühiajaliselt, kuid seda tugevamalt – kogu rahvale mällu.  

Ootan kannatamatult, millal mõni eratelekanal märkab näiteks „Üksikvanema” Jaagus peituvat tohutut telepotentsiaali. Oma bravuurse juhmusega lahutab ta rohkem üldrahvalikult meelt kui salk palgalisi humoriste kokku! Miks ei anta toda legendaarset sarja välja DVD-l? Klipp, kuidas Jaak Rutti naiseks palub, on ju hitt, see on tulevane klassika. Üksikvanem Jaak on Borati kaalukategooria tüüp! Küllap saaks kõvasti nalja, kui talle anda hunnik pappi ja saata Euroo­passe seiklema!

Ah, seni peab leppima teiste samalaadsete sarjadega. On väga hea, et „Naistevahetus” (TV3) jälle alustas. Lihtsad eesti mehed ja naised peaosades. Need ongi need, kes käivad valimas ja moodustavad statistiliselt kõige kaalukama massi. „Eesti talent” on ka huvitav tüüpide väljanäitus, ehkki mitte nii ürgmuda põhjani ulatuv kui saate „Eesti otsib superstaari” eelvoorud. Ka nende eelvoorude parimatest paladest, samuti „Võsareporteri” parimatest paladest võiks rea DVD-sid välja anda, neid saaks kasutada näiteks ülikoolis psühholoogia või moodsa antropoloogia õppimisel.

Halvasti on meie telepõllul huumoriga. Kohe väga halvasti. Huumor on teadupärast see, mis naerma ajab. Kui naerma ei aja, siis ei ole huumor. Sellest lihtsast definitsioonist võiksid lähtuda nii „Ärapanija” kui ka „ETV huumori kulla” tegijad. „Ärapanija” ei ole enam üldse humoristlik, ma ei saa aru, miks seda sarja eetris hoitakse. Eelviimasel pühapäeval ei osanud Peeter Oja isegi enam oma sketše lõpetada. On ilmselge, et seda saadet vaadatakse veel üksnes sellepärast, et Juur ja Oja on lihtsalt nii lahedad. Nalja ei saa seal enam ammu, mehed on formaadi tühjaks ammutanud. Paluks midagi uut!

Kanaloba tapab ajusid

„ETV huumori kulda” täidab poolenisti „Kreisiraadio” materjal, veerand on viimaste aasta­te vana-aastaõhtuprogrammide sketšid. Ja ülejäänud veerandi moodustavad nopped arhiivisügavustest, kuid need ei ole humoorikad, vaid heal juhul nostalgilised. Kuldse Trio 1980-ndate tolatsemine ei aja enam kedagi naerma. Ju siis eesti huumor ongi läbi aegade nii kehvake olnud, et isegi paremikust tahaks paremiku välja sõeluda.

Saatejuhtidest. Tulen ja löön patsi inimesele, kes ETV-s lõpuks ükskord Maire Aunaste talumatu kanaloba kinni keerab. Sellise padjaklubi nagu „Mida teie arvate?” koht oleks heal juhul kuskil Kanal 11-s. Aga füüsikaseadus on, et igale halvale ajakirjanikule on vastukaaluks hea ajakirjanik. Urmas Vaino on „Terevisioonis” tõeliselt sarmikas ja särav. Temal võiks küll oma jutusaade olla. Jätkuvalt kõrgetasemeline on „Vabariigi kodanikud” eesotsas Aarne Rannamäega.  

Siinkohal on sobiv koht mainida, et minu meelest on ETV2 ennast telepõllul kenasti sisse seadnud, selle kanali programm on sisutihe ja üllatusterohke. Eriti hindan vanu telefilme ja vana kooli intervjuusaateid. Samuti on kii­duväärne, et ETV2 on algatanud laupäevaõhtuti vanade eesti mängufilmide näitamise. Tahan tunnustada ka Alo TV-d, kus va­hel näidatakse pikalt 1980–1990 eesti bändide kontserdisalvestisi. Hea on, et leidub telekanaleid, mis eelistavad hüsteerilisele kihutamisele aja maha võtmist

Lõpetan mõttega, et loto- ja mängusaadetest on ka täitsa kõ­rini. Aga mis sellest päästaks? Vist mitte miski. Kuni kuskil on mõni loosimine, milles saab osaleda, või mõni kupong, mida saab täi­ta, seni eestlased välja ei sure.