Pilguheit tulevikku: mida te parajasti teete?

Sellal kui Eestit kimbutab tööpuudus, leidub elualasid ja tegevusi, mida majandusbuumid ja -kriisid otseselt ei puuduta. Kes tunneb endas vajadust maalida või kirjutada, teeb seda nii või teisiti. Eesti Päevaleht küsis seitsmelt kunstnikult-kirjanikult-näitlejalt-reÏissöörilt, mis neil parajasti käsil on. Ning mida saame peagi lugeda ja vaadata?

Jaan Kaplinski

kirjanik

Ma ei kir­ju­ta enam üld­ju­hul luu­le­tu­si, võib-ol­la mõne veel kir­ju­tan võru või ve­ne kee­les. Aga ees­ti keel on mi­nu mee­lest läi­nud lii­ga kau­ge­le sel­lest, mi­da ma võik­sin oma ema­kee­leks ni­me­ta­da. See mi­nu ko­du­maa „ilus met­sik kee­l” ei ole enam ise­seis­va kul­tuu­ri keel, see on keel, mil­les­se tõlgi­tak­se. In­fo­vool on muu­tu­nud jär­jest in­ten­siiv­se­maks. Ning ees­ti kee­le kest on na­gu oma, aga si­su, mis on sel­le sees, kee­le „si­se­mi­ne vor­m” on kok­ku lae­na­tud.

Prae­gu te­ge­len ma aga pal­ju­de va­na­de as­ja­de ko­hen­da­mi­se, uues­ti väl­ja and­mi­se­ga.

Olen mõel­nud, et ta­haks te­ge­le­da na­tu­ke oma va­na eria­la, kee­le­tea­du­se­ga, kir­ju­ta­da mõned ar­tik­lid ees­ti ja teis­te soo­me-ug­ri keel­te võrd­lu­sest. Esi­me­ne ini­me­ne maail­mas, kes osu­tas, et soo­me-ug­ri või – na­gu ta ütles – uu­ra­li-al­tai keel­te kõne­le­jad võik­sid oma eri­su­gust fi­lo­soo­fiat aren­da­da, oli Fried­rich Nietzsc­he.

Kui lää­neeu­roop­la­sed on pa­lu­nud mul kir­jel­da­da ees­ti kee­le eripä­ra­sid, siis olen too­nud esi­le paa­rissõnad na­gu kop­sud-mak­sad või suud-sil­mad. Sel­lel on ka väl­jund fi­lo­soo­fias­se. Nii moo­dus­ta­ti meie kee­les üldmõis­teid. Või sin­ka-von­ka, kii­ra-kää­ra. Või võtkem ono­ma­to­poee­ti­li­sed sõ-nad, na­gu si­bin, sa­bin, si­rin, so­rin, su­lin... See on meie kee­le eripä­ra: me Ïes­ti­ku­lee­ri­me oma kõneor­ga­ni­te­ga, tee­me väi­ke­se pan­to­mii­mi. Sel­lest võiks pal­ju mõel­da ja kir­ju­ta­da.

Aga maal on prae­gu nii pal­ju muud te­ge­mist. Tu­leb te­ha puid ja nii­ta, olen paar tun­di päe­vas vi­ka­ti­mees. Siin oli kõva põud, aga vii­ma­se poo­le­tei­se nä­da­la­ga on hein pi­kaks kas­va­nud.

Heljo Mänd

kirjanik

Mul il­mus al­les hil­ju­ti ro­maan „Pil­gu puu­du­tu­s”. Üldi­selt mind ju tun­tak­se las­te­kir­ja­ni­ku­na, aga vii­ma­sel ajal olen pal­ju kir­ju­ta­nud täis­kas­va­nu­tep­roo­sat. Olen ise neid ro­maa­ne, mi­da sel­lel kümnen­dil olen kir­ju­ta­nud, kut­su­nud „P­P”-ro­maa­ni­deks. „P­P” sel­lepä­rast, et ro­maa­ni­de peal­kir­jad on sel­li­sed – „Pa­be­ri­pul­m”, „Pas­to­rip­roua”, „Pih­la­ka­pi­me­dus” – neid on prae­gu kuus raa­ma­tut. Nad kõik on eri­ne­vad, ei sõltu üks­tei­sest. Iga ro­maa­ni tee­ma on eri­nev, ai­nult te­ge­la­sed on sa­mad. Pea­te­ge­la­ne on Raat – nais­kir­ja­nik na­gu mi­na, ai­nult roh­kem ro­maa­ni­kir­ja­nik. Te­ma mõtte­maailm on mul­le vä­ga oma­ne. Mi­da ro­maan eda­si, se­da süga­va­ma­le olen suut­nud min­na. Prae­gu kir­ju­tan vii­mast ro­maa­ni. Too­rik on ju­ba val­mis, nüüd lä­heb na­gu see ma­gu­sam osa. Peal­kir­jaks tu­leb ik­ka­gi ka „P­P” – „Pi­de­punk­t”. See jääb seits­men­daks ja sel­le sar­ja vii­ma­seks ro­maa­niks. Seit­se on mi­nu õnnearv. Ai­tab! Ro­maan rää­gib va­na­ne­mi­sest ja sel­lest, kui­das va­na­ne­mi­se­ga tu­leb häs­ti pal­ju „va­nai­ni­mes­te kiik­se” väl­ja – see on n-ö kiik­su­ro­maan. Aga ku­na ma olen ka las­te­kir­ja­nik, siis teen prae­gu ühest viieaas­ta­sest poi­sist raa­ma­tut ja just hak­kan val­mis saa­ma. See on raa­mat sel­le poi­si mõtte­maail­mast, kui­das ta mõtleb sõnu väl­ja ja nii eda­si. Esialg­ne töö­peal­ki­ri on „Sämb­li­k” – poiss mõtleb sõnu väl­ja ja sämb­lik on siis samb­lal is­tuv ämb­lik.

Va­nas­ti oli mul mi­tu as­ja kor­ra­ga kä­sil. Nüüd teen tavaliselt ühe as­ja kor­ra­ga. Aga olen ha­ka­nud ka kah­te te­ge­ma, sest vä­sin mõni­kord ühest ära. Võtan tei­se kä­si­le, puh­kan na­tu­ke ja kui peatöö juur­de ta­ga­si tu­len, siis näen oma vi­gu sel­ge­malt.

Leonhard Lapin

kunstnik

Ava­sin Tu­rus nel­jap­äe­val oma ret­ros­pek­tiivn­äi­tu­se, väl­jas on üle 200 töö. Ar­van, et see on üld­se kõige suu­rem eest­la­se kuns­tin­äi­tus vä­lis­maal.

Väl­jas on lä­bilõige vii­ma­se 40 aas­ta loo­min­gust, kus­juu­res uu­te töö­de osa­kaal, mi­da po­le ka Ees­tis veel näh­tud, on um­bes kol­man­dik. Pä­rast sel­list as­ja po­le nä­da­la jook­sul võima­lik ka mi­da­gi eri­li­selt uut te­ha, kui­gi tööd olen ma mui­du­gi eda­si tei­nud.

Kui prae­gu­ne aeg loo­min­gut kui­da­gi mõju­tab, siis ai­nult ma­te­riaal­selt. Ol­les ära tei­nud nii suu­re näi­tu­se, olen ma ma­jan­dus­li­kult ik­ka­gi pit­si­ta­tud sei­sun­dis, sest näi­tus sai ära teh­tud ko­gu­tud re­ser­vi­dest.

Ku­na kuns­timüük on sel aas­tal muu­tu­nud täies­ti nul­liks ja ka rah­vus­va­he­li­selt on see vä­ga vi­lets üleüldi­se krii­si­sei­sun­di tõttu, siis ma­te­riaal­ne külg mui­du­gi mõju­tab, kuid ega vai­mu mõju­ta mis­ki muu kui sa ise. Kuns­ti võib te­ha ka vä­ga väi­kes­te res­surs­si­de­ga.

Võib-ol­la va­he­peal läks­ki – kui vaa­ta­me maail­ma kuns­ti – asi liia­le. Ha­ka­ti te­ge­ma to­hu­tu suu­re­ma­hu­li­si töid, ku­hu pan­di vä­ga suu­ri ra­ha­sid.

Aga mi­da teeb üks ta­va­li­ne ko­da­nik min­gi sa­da meet­rit pi­ka ja kolm meet­rit kõrge ob­jek­ti­ga? Ta ta­hab saa­da oma ko­ju ka väik­se­mat for­maa­ti.

Võib-ol­la kriis Eu­roo­pa mas­taa­bis hil­lit­seb na­tu­ke se­da laiu­ta­mist. Meil ei ole res­surs­se laiu­ta­da ku­na­gi eri­ti pal­ju olnud. Kõik ei pea ole­ma nii kal­lis ja luk­sus­lik. Täh­tis on vaim­ne külg.

Ma usun, et ma­te­riaal­ne ma­dal­seis mõjub vai­mu­le ai­nult häs­ti.

Jaan

Toomik

kunstnik

Kä­sil on mit­meid as­ju. Te­ge­len ene­se vor­mis­hoid­mi­se­ga – maa­lin prak­ti­li­selt iga päev. Or­ga­ni­see­rin kaa­saeg­se kuns­ti val­las ühte su­veüri­tust Haap­sa­lus 31. juu­liks. Siis on veel üks pro­jekt fil­mi­kuns­ti val­las, üri­ta­me sin­na ra­ha ta­ha saa­da. Ees­ti Fil­mi Sih­ta­su­tu­sest läks see lä­bi, sai­me es­ma­se toe­tu­se, pro­jekt on käi­gus.

Prae­gu­ne aeg an­nab tun­da mi­tut pi­di: seab tea­ta­vaid pii­ran­guid, aga an­nab ka võima­lu­se en­das­se süüvi­da.

Tiit Sukk

näitleja

Kaks vii­mast su­ve olen ma pu­ha­nud täit­sa tead­li­kult. Nüüd aga, sel su­vel, ma­jan­dus­lan­gu­se ajal öel­da pak­ku­mi­se­le vas­tu­seks, et ei ta­ha, tun­dub ülbit­se­mi­se­na.

Ja nii on­gi, et mul on sel su­vel sui­sa kaks su­ve­la­vas­tust. Ma ei saa ju kur­ta, et „is­sand kui vas­tik, et mul on nii pal­ju töö­d”. Võib-ol­la on se­da ko­ha­tu öel­da, aga jah, prae­gu on tööd, nii et ta­pab. Meie teat­ris üldi­selt on ik­ka püütud ini­me­si hoi­da, po­le suu­re­mat koon­da­tud. Mul on pä­ris pal­ju sõpru ka väl­jast­poolt teat­rit, kuid se­ni­maa­ni tun­dub, et ka neil üldi­selt ik­ka veel tööd ja te­ge­mist jät­kub.

Rain Tolk

režissöör

Fil­mi alal kuu­leb sa­ge­li vas­tu­seks oma ra­ha­taot­lu­se­le ik­ka ­va­na head mant­rat: ra­ha po­le, ra­ha po­le. Eel­mi­ne nä­dal ku­mi­ses see ajus vä­he­malt viiel kor­ral. Mui­du­gi lei­dub über-pro­dut­sen­te, kes saa­vad rii­gilt oma mil­jo­nid nii ehk naa kät­te. Sa­mas on ­mant­ra mõte ­viia kuu­la­ja nir­vaa­nas­se, kust ava­nek­sid uued ho­ri­son­did. Nii tu­leb­ki võtta omad va­hen­did, kat­se­ta­da uu­si teh­ni­kaid ja leiu­ta­da vii­se, kui­das te­ha as­ju il­ma ra­ha­ta. Tu­leb vi­ha, jõue­tus ja kät­te­mak­su­hi­mu oma ka­suks pöö­ra­ta, et ­sel­lest sii­s ­loo­min­gu­li­ne im­pulss kät­te saa­da. Ka teh­ni­kas on toi­mu­nud re­vo­lut­sioo­ni­li­sed aren­gud, mis on muut­nud fil­mi­te­ge­mist oda­va­maks. Nii tee­me­gi lõbu­salt sketše ja lühi­fil­me, na­gu tu­den­gid.

Kristiina Ehin

kirjanik

Olen prae­gu Soo­mes kir­jan­dus­fes­ti­va­lil ja se­da mul­jet siin küll ei jää, et kir­ja­ni­kud is­tuk­sid, käed rüpes. Vas­tu­pi­di, kir­ja­ni­kud saa­vad kaa­sa ai­da­ta sel­le­le, et vai­mue­lu õit­seks ka siis, kui ma­jan­dus on ma­dal­sei­sus. Kir­ja­ni­kuks ole­mist ei saa­gi võtta ta­va­li­se töö­na. See on pi­gem si­se­mi­ne va­ja­dus te­ge­le­da en­da ja maail­ma as­ja­de­ga, nen­de tun­ne­ta­mi­se­ga. Mul het­kel ja­gub, mi­da teos­ta­da ja sõnas­ta­da ja siin­se mul­je ko­ha­sel­t ei kaeb­le te­ge­vu­se­tu­se üle ­ka tei­sed kir­ja­ni­kud.