Pille Liblik: kunstiõpetus on sama oluline kui matemaatika, ent senine viiepallisüsteem jääb ajale jalgu

 (78)

Pille Liblik
Pille LiblikFoto: erakogu

Hindamine, õieti selle ajakohasus on olnud aktiivselt arutusel seoses kehtiva õppekava rakendamisega juba alates 2014. aastast. Tookordsete õppekava muudatuste käigus hindamise uuendamiseni ei jõutud, sest polnud selget arusaama ei koolide ega lapsevanemate seas, mida ja kuidas peaks hindamises teisiti tegema.

Viimase kolme aasta jooksul oleme suhelnud koolidega ja lapsevanematega ning õpilaste esindajatega hindamise teemal ja kinnitust on leidnud arusaam, et hindamine senisel kujul on tõesti aegunud ega täida kaugeltki seda eesmärki, mida temalt oodatakse. Hindamine peaks olema vahend, mille abil saab õpilane õpetajalt tagasisidet selle kohta, kuidas ta on oma õppimises ja arengus edenenud.

Hindamine on jäänud peatuma 19. sajandisse

Viiepallisüsteem, milles on tegelikult ainult kolm positiivset hinnet, seda ei võimalda. Tänase „kolme“ piirid on nii laiad, et ei näita õigupoolest muud, kui et laps on koolis käinud, kuid me ei saa alati teada, mida ta tegelikult ka õppinud on. Tänane „viis“ ei anna tihtipeale võimalust õpilaste andekuse tunnustamiseks ega motiveeri õpilast rohkem pingutama, sest teatud mõttes on ka „viie“ piirid liiga laiad. Nn negatiivseid hindeid on suisa kaks ja neid kipuvad õpetajad pahatihti kasutama üksnes selleks, et eristada kehvalt edasijõudnud õpilase hinnet selle omast, kes mingil põhjusel üldse koolis ei käi.

Samal teemal:

Teiseks asjaoluks, mis kinnitab, et hindamine on vaatamata hariduse edulugudele ja arengutele jäänud peatuma 19. sajandisse, on nn mahaarvamise printsiip numbrite panekul – seaduses on kirjeldatud parim võimalik tulemus ja kes selleni ei küüni, kaotab hindes. Kui hinnet võrrelda tasuga tehtud töö eest, siis töömaailmas kehtib vastupidine olukord – on kinnitatud alumine piir, mida ületades võid välja teenida tunnustuse. Seega jääb sageli õpilasele segaseks, mille poolest on ta täna olnud tublim kui eile ja millele peaks õppimises veel rohkem tähelepanu pöörama.

Kolmandaks soosib viiepallisüsteem õpilase arengu võrdlemist klassi keskmisega – üldiselt edukas klassikollektiivis võib palju pingutav ja vaeva nägev laps jäädagi „kolmemeheks“, samas võiks ta „mitteõppimiskallakuga klassis“ paista välja oivikuna. Viimased juhud on ka üks praktika, miks kehtivat hindamissüsteemi on vaja revideerida – õpilasele pandavad hinded peavad olema adekvaatsed ja tal ei tohiks tekkida käegalöömisetunnet või kolinalkukkumisetunnet, kui kooli vahetades selgub, et ta polegi kõige tublim või vastupidi mitte nii kehv, nagu hinded näitavad.

Eestis on palju koole, kes kasutavad põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega antud võimalust hinnata 1.-6. klassini mitte numbriliselt, vaid kasutavad selleks sõnalisi kirjeldusi. Koolisiseselt välja töötatud ja avatud sõnaliste kirjelduste kaudu saab nii õpilane kui ka lapsevanem adekvaatset tagasisidet selle kohta, missuguste tegevusega ta on vaja oma tulemusi parandada, missuguseid õpioskusi selleks kujundada, kuidas õppimise viise muuta. Kindlasti peab märkima, et sõnaline tagasiside ei ole see, kui numbri asemel kasutatakse ebamäärast mõistet „suurepärane, tubli, püüa veel“ vmt. Sõnaline kirjeldav tagasiside on avatud, selles kasutatakse kindlaid kokku lepitud kriteeriume, millest õpilane, õpetaja ja lapsevanem ning ka teatud puhul teine kool või järgmine kooliaste ühtmoodi aru saavad.

Kuna need võimalused on seadusega lubatud, siis ei ole põhjust, et ükskõik milline kool peaks pöörduma eraldi haridusministeeriumisse ja teavitama oma hindamissüsteemist. Kindlasti on vaja, et koolipidaja oleks kursis sellega, missugust hindesüsteemi rakendatakse. Seni, kuni seadus sätestab senise korra, on mõistlik, et ühe omavalitsuste piires oleks kasutusel sarnane hindesüsteem. Sellepärast on igati tervitatav, kui Tartu koolid linnavalitsuse toel ühtlaselt teistsugust süsteemi rakendavad. Loodetavasti toetab selline süsteemi läbimõeldult õpilase arengut ja annab talle tagasisidet edusammude kohta täpselt nii, nagu tänapäevane lähenemine eeldab.

Kunstiõpetus on sama oluline kui matemaatika

Paraku lubab kehtiv seadus kirjeldavat sõnalist tagasisidet tõepoolset rakendada üksnes algklassides. Kui kool ka üldiselt kasutab viie palli asemel muud süsteemi, tuleb see alates 7. klassist teisendada ikkagi viieks numbriks. Sama tuleb teha ka juhul, kui õpilane vahetab kooli või lõpetab kooli.

Koolijuhid on pöördunud ministeeriumisse ettepanekutega hindamissüsteemi kaasajastada. Kõige enam koguneski ettepanekuid hindamise ümberkorraldamise kohta, kui hakkasime ette valmistama põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise kavatsust. Hetkel on seaduse muudatus täpsustuste ootel, kuid koolijuhtidest on moodustatud initsiatiivgrupp, kes peaks aprilli alguseks valmis saama üheselt mõistetava kirjelduse selle kohta, miks on vaja hindamist nüüdisajastada ja esitama ka ettepanekud selle kohta, kuidas seda teha. Initsiatiivgruppi on kaasatud nende koolide juhte, kel on juba mitmeaastane praktika teistsuguse hindamisega. Ettepanekute realiseerimiseks on vältimatu muuta seadust, millega viiepallisüsteem on kinnistatud.

On tehtud ettepanek võtta kasutusele „arvestatud/ mittearvestatud“ hinnete süsteem, kuid seni üksnes nendes õppeainetes, kus õpilaste loomingulisus silma paistab. Kaalumist väärib, kas on otstarbekas eristada õppeaineid hindamise põhjal – mina arvan, et nt kunstiõpetus on koolis sama oluline kui matemaatika ja ka matemaatikas ei keela keegi tänastes tingimustes hinnata mitteeristavalt. Millegipärast seda ei tehta. See probleem õppeainete vahel vahe tegemises ei tekiks, kui kõikides ainetes antakse õpilastele kirjeldavat sõnalist tagasisidet. Vastavad kriteeriumid tuleb välja töötada ja ei maksa peljata, et õpetajad peavad hakkama kirjutama traktaate või pidama monoloogi iga õpilase töö kohta – kirjeldavat tagasisidet kasutatakse Euroopa Eesti koolis ja mitmetes teistes riikides nt Hollandis, Austraalias, Šotimaal jm. Oleme harjunud asju nägema lihtsustatult ja märkama, kui mõnes riigis numbrilist hindamist ei ole – see ei tähenda, et õpilased ei saaks tagasisidet. Saavad küll, aga teisel viisil.

Ei koolijuhid, lapsevanemad ega õpilased ole teinud ettepanekut hindamist Eesti koolist ära kaotada. Initsiatiivgrupp töötabki praegu läbi ka erinevaid numbrilise hindamise mudeleid, mille abil oleks võimalik innustada õppeaines andekat õpilaste rohkem pingutama, anda kõikidele õpilastele eduelamus, sest iga laps on vähemalt milleski tubli ja osav. Arutatakse, kas on mõistlik võtta üldhariduskoolis kasutusele kõrgkoolides käibel olev tähthindamine, milles on tagasiside vahend nii eriti andekale õpilasele, kuid samas ka negatiivse tagasiside hinne juhul, kui selleks on põhjust. Arutusel on ka 10pallisüsteemi kasutamise võimalikkus, mille plussiks on hõlbus korreleeritavus testide ja eksamite 100 punktiga.

Arutatud on ka teisi võimalusi, kuid tänaseks on selge see, et ükskõik, missugust hindesüsteemi me välja ei arendaks, hindamine on ja peab tugevamalt saama tagasiside vahendiks, mitte olema üksnes õpetaja enesekehtestamise vahend. Hindamise eesmärk peab olema selge ja edusammudele orienteeritud. Hindamise abil peab õpilane saama tagasisidet oma argu kohta nii õppeprotsessis kui ka kokkuvõtvalt. Hindamises pole esmatähtis mitte täht ega number, vaid selle sõnaline kirjeldus. Sõnalises kirjelduses tuleb lähtuda mitte ainult omandatud faktiteadmistest, vaid nende kõrval anda ka tagasiside sellele, mida õpilane tegelikult suudab ja oskab ning millised on tema väärtushoiakud. Oluline on ka see, et tagasiside andmise ekspert peab olema õpetaja. Lapsevanemal ja õpilasel on alati õigus teada, millise tagasiside ja miks laps saab, aga õpetaja on see, kes suudab vajadusel antud hinnanguid põhjendada. Järjest enam on lapsevanemaid, kes taotlevadki saadud hindenumbri kohta sõnalist selgitust ja sellega ise seda tihtipeale teadmata juurutavadki kirjeldavat tagasisidet ja õppimist toetavat hindamist.

21. sajandil me ei saa oma hariduse edulugude taustal takerduda sellesse, et numbrit näib kerge panna ja et sellest on hõlbus aru saada. Vajadus vaadata numbri taha ja sisse on iga päevaga suurenemas ja me pingutame selle nimel, et hindamisest kujuneks tõepoolest õppima motiveeriv tagasiside vahend. Seetõttu lõpetaksin prantsuse kirjanikult Anatole France’ilt pärineva mõttega: Üheksa kümnendikku haridusest moodustab julgustamine

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare