Piotr Sztompka: inimesi hakkab juhtima hirm

Elame üha enam kasiinokapita­lismis, kus keegi ei mõista, mis nende rahaga toimub, arvab Poola
sotsioloogiaprofessor.

Te töötate Poolas Krakówis Jagielloni ülikoolis. Viimasel ajal on teie kodumaa Poola ja Leedu suhted pingestunud, kuna Leedu tahab reformida poolakeelseid koole ega luba ka seal, kus elab palju poolakaid, kasutada kakskeelseid tänavasilte. Kuidas teie poolakana sellele vaatate?
Nende vähemustega, kes elavad teises riigis, on alati teatud probleem. Teil Eestis on ka kindlasti venelastega samasugune probleem – ehkki veel suuremal skaalal, sest poola kogukond Leedus on üpris väike. Aga ta on olemas. Sotsioloogias kasutatakse sellist terminit nagu „välispatriotism”. See on solidaarsustunne, mida poolakad tunnevad poola vähemuse suhtes Leedus. Seda tunnevad Moskva ja Peterburi venelased eestivenelaste suhtes. Kui Leedu valitsus piirab poolakate õigusi tänavanimede osas või reformides poolakeelseid koole, siis see hakkab tekitama halbu tundeid ka väljaspool Leedut ennast. Mõned riigid lahendavad selliseid küsimusi väga kenasti. Põhja-Poolas elavad mere ääres kaššuubid (väike lääneslaavi rahvas – toim) ja kõigis sealsetes asulates – nii Gdanskis kui ka väikestes kalurikülades – on tänavasildid kahes keeles. Nii on ka hea. Kakskeelsete tänavasiltide keelamine võib riigis tekitada palju konflikte ja negatiivseid tundeid, ilma et sellega kaasneks mingit kasu. See on miski, mis ei tasu ära. Selle tegemine ei ole ratsionaalne poliitika. Inimeste jaoks on sümbolid väga tähtsad – lipp, nimi, hümn, keel. Inimesed surevad sümbolite eest. Ja nende kasutamise lubamine näiteks kakskeelses Poola osas ei maksa suurt midagi – miks siis seda mitte teha?
Mis on Poola ühiskonnas muutunud pärast mullukevadist lennukatastroofi, kus hukkusid Poola president Lech Kaczy´nski ja ka paljud kõrged riigiametnikud?
Alguses oli see kõigile suur šokk, tohutu tragöödia, mis oli võrreldamatu kõige muuga Poola lähiajaloos. Aga väga ruttu tekitas see tragöödia ühiskonnas teatud lõhe. Osa ühiskonnast küll leinas, kuid uskus ka – täiesti mõistlikult –, et juhtunu oli lihtsalt õnnetus ja ei midagi muud. Aga teises osas ühiskonnast hakkasid levima absurdsed vandenõuteooriad, et lennuväljale oli tekitatud kunstlik udu, et lennuk hävitada ja nõnda edasi. Ja mõned ajalehed isegi avaldasid artikleid, kus seda tõsimeeli väideti! Mõned poliitikud, eriti just need, keda juhib hukkunud presidendi kaksikvend Jarosław Kaczy´nski (kes oli väga sügavas leinas), hakkasid seda õnnetust kasutama, et taaselustada teatud traditsioonilisi poolakate tundeid Venemaa vastu. Sellistel puhkudel on neid tundeid lihtne äratada. Te teate ju antisemitismi, mis võib pikalt varjus püsida, kuid teatud hetkedel on seda lihtne taasäratada, et inimesi mobiliseerida. Ka möödunudkevadist katas­troofi kasutatakse Poolas küüniliselt, et kompromiteerida praegust valitsust.
Nii teie kodumaa Poola kui ka Eesti kohta kasutatakse sageli sõna „postkommunistlik”, ehkki kommunismi kokkuvarisemisest on möödunud juba 20 aastat. Kui kauaks see tiitel meile veel külge jääb?
See termin on kindlasti ajutine. Nii nagu ka termin „Ida-Euroopa”. See, kus asub Ida-Euroopa, on geograafiliselt selge, aga idee Ida-Euroopast kui sellisest ei tugine geograafiale, vaid teatud ettekujutusele riikidest, mis on Euroopas teisejärgulised. Varem peeti neid traditsioonilisemateks, põllumajanduslikumateks, tagurlikumateks. „Ida-Euroopa” viitab poliitiliselt ja kultuuriliselt millelegi, mis ei ole „päris euroopalik”. Seesama kehtib ka inimeste identiteedi kohta. Kõik need 50 aastat pärast Teist maailmasõda oli meil teatud teise sordi inimeste tunne. Aga ma loodan, et millalgi saab sellest minevik. Et enam ei räägita Ida-Euroopast, et postkommunismist saab lihtsalt ajalooline termin – põhimõtteliselt oleme me kõik ju ka postkeskaegsed maad. Ma loodan, et kaotame igasuguse alaväärsustunde, kompleksid ja saame üle lääne idealiseerimisest. Me oleme juba hakanud mõistma, kui haavatav on lääs ja kuidas demokraatia võib tekitada probleeme, kui seda kuritarvitatakse – siis see võib kaasa tuua elitarismi, oligarhia ja teatud uuelaadse klassi, poliitikute klassi.
Mida te selle all mõtlete?
Ma mõtlen selle all inimeste klassi, kes on teatud viisil kaotanud sideme ülejäänud ühiskonnaga. Nad on küll demokraatlikult valitud, kuid neile loevad vaid iseendi ja oma partei huvid, poliitilised mängud. Kui kodanikuühiskond ja sotsiaalsed liikumised on nõrgad, siis poliitikutel pole vastutust. Aga demokraatia peab olema inimeste, mitte poliitikute võim! Just pettumine demokraatias – inimesed olid uskunud demokraatiasse, siis aga nägid selle oligarhiseerumist ja poliitilisi mänge, korruptsiooni ja skandaale – oli põhjus, miks mõne aasta eest oli Poolas nii lihtne kanda kinnitada populistidel.
Räägite taas kaksikvendadest Kaczy´nskitest?
Jah. Ehkki vabadus on mõnigi kord olulisem kui raha, on kõikides postkommunistlikes maades – nii ka Poolas – ühiskond lõhenenud. Üks osa on see, mis võitis. Aga suur rühm inimesi, kes tunnevad, et on kaotanud, on väga mõjutatavad populistidest.
Endise režiimi kokkuvarisemine tekitas inimestele vajaduse kohaneda uute reeglitega. See on nii, nagu oleksite mänginud jalgpalli, aga siis käib vile ja nüüd peate hakkama mängima käsipalli. Muutustel on alati hind. Demokraatiale üleminek oli fundamentaalne muutus, aga see tõi teatud ajaks kaasa ka elatustaseme alanemise ja paljude privileegide kaotuse. Ka kuritegevuse tõusu. Kurjategijad on suurte muutuste ajal alati väga aktiivsed. Mitte ainult tänavakriminaalid, vaid ka need, kes tahtsid enda kätte saada riigi omandis olnud tööstuse. Varastel oli suur võimalus pöörata enda varasem poliitiline kapital majanduslikuks kapitaliks. Nendest, kes olid olnud kommunismiaja juhtiv poliitiline klass, sai kapitalismiajastu juhtiv majanduslik klass. Kõige dramaatilisemalt näeme seda muidugi Venemaal. Poolas juhtus see kõik palju vähemal määral. Meil juhtis erastamist väga kõrgetasemelisest majandusteadlasest rahandusminister – erastamine toimus kiirelt, aga väga rangete reeglite alusel. Rakendati šokiteraapiat – see oli hea, sest kui muutusi teha aeglaselt, väikeste sammude abil, jäävad loodavasse uude süsteemi piltlikult öeldes vana korra augud, kuhu kriminaalid saavad sisse hüpata. Pean neid häid reforme Poola praeguse suhtelise majandusliku edu võtmeks.
2008. aastal alanud globaalse finantskriisi algusajal tulid mitmed riigid appi pankadele, kulutades tubli summa raha – et mitte riskida usalduse kaotusega finantssüsteemi vastu. Mõni aeg hiljem sattusid nii mõnedki neist riikidest – näiteks Iirimaa – ise raskustesse. Ja seisti silmitsi vajadusega kärpida avalike teenuste arvel. Piltlikult öeldes annetasid riigid osa usaldusest endi vastu finantssüsteemile. Teie olete sotsioloogina kirjutanud usaldusest…
Kapitalism on hakanud arenema patoloogiliselt, finantskapitalismi poole, mida on kutsutud ka koguni kasiinokapitalismiks. Raha on kaotanud igasuguse seose tootmise, materiaalse majandusega, saanud väärtuseks iseeneses. Arvutid, globaliseerumine lubavad rahal dematerialiseeruda. See on väga kummaline, halb ja ohtlik protsess.
Miks?
Kui sa mängid kasiinos, siis sa oled ohus, sest sa riskid. Igaüks, kes mängib, riskib. Kasiinokapitalismis pole ohus üksnes need, kes reaalselt mängivad, vaid ohus on ka suured massid, kes tegelikult selles mängus ei osale. Investoreid ja aktsiatega kauplejaid on tegelikult siiski väike rühm, aga nende kasiinomängud mõjutavad tavalisi inimesi.
Globaliseerumisel on kaks poolt. Selle juures on häid asju, aga unustame need praegu ära, räägime negatiivsest. Globaliseerumise, digitaliseerumise, interneti tõttu on nii mõnedki majanduslikud protsessid muutunud läbipaistmatuks. Nad muutuvad ebaselgeks mitte üksnes tavalistele inimestele, vaid ka majandusteadlastele. Kui vaatate parimate majandusteadlaste kommentaare praegusele kriisile, siis nemadki ei hooma kõike selgelt. Piisab vaid arvutiklõpsust ja maailmas voolavad ühest kohast teise tohutud rahasummad – ja kellelgi pole sellest kõigest ülevaadet. See meenutab nagu tohutu suurt arvutimängu. Usaldus finantssüsteemi vastu aga väheneb, sest inimesed usaldavad seda, mida nad mõistavad ja saavad prognoosida. Usaldus tekib, kui nad saavad aru, kuidas asi töötab. Näiteks ma usaldan oma autot, sest mõistan teatud piirini, kuidas ta töötab…
*Või talunikku turul, kes räägib, kuidas toit kasvatatud on…
Jah. Kui lähed arsti juurde, siis enamasti valid ju ka kellegi, keda tunned, keda usaldada saad. Aga finantskapitalismis on tegu tohutu hulga anonüümsete inimestega. Teine probleem on, et me ei suuda enam hoomata ka firmasid. Me ei tea sedagi, kus nad tegelikult asuvad, kus nende tooted tehtud on. Suured korporatsioonid on kaotanud konkreetse asukoha, nad on maailmas hajali. Inimestel on raske mõista ja usaldada, kui ta ei tea firma asukohtagi. Firmade anonüümsus on suur probleem. Ja seda ka firmade endi töötajate jaoks.
See tekitab võõrandumist.
Jah. Struktuurid lähevad suureks, ka firmade juhtimine muutub anonüümseks. Lugesin just koondamistest Bank of Americas. Aga need, kes seal töötavad, ei tea, kes seda teeb, kes otsustab. Kogu see läbipaistmatus ja anonüümsus tekitab inimestes tohutult usaldamatust, millel on majandusele destruktiivne mõju. Sest kui inimesed ei usalda, hakkavad nad käituma ennast kaitsvalt, hirmu baasil. See tähendab, et ei olda enam valmis näiteks investeerima – ehkki investeerimine on arengu ja majanduskasvu jaoks hädavajalik.
Ja samal ajal räägitakse just praegu tohutust investeeringuvajadusest, mis kaasneb üleminekuga säästlikumale majandusele ja rohelisemale energeetikale.
Jah. Kui ühiskonnas on laialt levinud usaldamatuse tunne, siis see hõlmab ka usaldamatust tuleviku vastu.
Teie eluloos on kirjas, et olete ka suur fotograafiahuviline. Kas te Tallinnas ka pilti tegite?
Jah, ma olen amatöörfotograaf, kes püüab olla proff. Tallinnas tegin vähe pilte, umbes 130.
Mis teie objektiivi ette jäi?
Tegin pilte vanalinnas. Pildistasin inimeste käitumist ja globaliseerumist. Ma illustreerin enda raamatuid enda tehtud fotodega. Arvan, et iga ühiskonnateadlane peab suutma tõlkida kõige keerukamaid kontseptsioone – globaliseerumine, sotsiaalne klass, võim – igapäevaellu. Ma räägin tudengitele, et nad analüüsiksid nende kontseptsioonide abil kõige lihtsamaid argipäevaasju – suhteid sõprade, ülemuste, teiste inimestega. Suhteid töökohal, tänaval, kodus.
Milline näeb välja Tallinnas tehtud foto, mis illustreerib globaliseerumist?
See näitab, kuidas üle maailma müüakse täpselt samu brände. Londonis, Tallinnas. Üle maailma on täpselt samasugused poodlemisgaleriid, disain, muusika, reklaamid. Inimeses peitub huvitav vastuolu. Ühelt poolt me tahame reisides näha midagi eksootilist, proovida kohalikku toitu. Teisalt tahame tunda end koduselt – on ju hotellid üle maailma sarnased, sest hotellitööstus üritab sind panna end koduselt tundma. Inimeses ongi kaks poolust – ühelt poolt vajame riski ja seiklust ning teisalt turvatunnet, kodutunnet. Ja  see ongi see, mis teeb elu põnevaks.

ELULOOLIST

Piotr Sztompka on Jagielloni ülikooli ja Tischneri-nimelise Euroopa ülikooli sotsioloogia teooria professor.
Ta on avaldanud 20 rahvusvahelist tunnustust pälvinud raamatut, näiteks 1993. aastal ilmunud „Sotsiaalse muutuse sotsioloogia”, mis on tõlgitud kaheksasse keelde, ning 2004. aastal avaldatud kollektiivmonograafia „Kultuuritrauma ja kollektiivne identiteet” (kaasautorid J. Alexander, N. Smelser jt). Ta on võitnud mitmeid olulisi auhindu, on Academia Europea ning Ameerika kunsti- ja teaduste akadeemia liige, aastatel 2002–2006 oli rahvusvahelise sotsioloogia assotsiatsiooni president.
Piotr Sztompka viibis Eestis 22.-23. augustil Tallinna ülikooli korraldatud konverentsil „20 aastat iseseisvust”.