Veel kümmekond aastat tagasi oli enamik toitlustusasutusi Eestis tubakasuitsust sinised ja peale kella nelja polnud alaealistel sinna asja. Mingist erimenüüst ja lastetoolidest polnud juttugi.

Nüüd krimpsutavad emad nina juba lastemenüüde friikartulite, mängunurga vägivaldsete multikate ning katkiste lelude peale. Olgu aga mahetoit ja korralikust toorainest, puust mänguasjad ja harivad filmid.

Lastevaba tsoon

Kui Stockholmis keelas hiljuti üks kohvik sisenemise lastega, leidis Rootsi võrdsuse ombudsman, et see diskrimineerib lastega peresid. Samas leidis 18 000 küsitletud inimesest 80%, et kohvikul on õigus keelata lastele sissepääs.

Eestis oleks praegu lastevaba kohviku välja kuulutamine paras julgustükk. Ikka sellepärast, et lapsed on mõnes mõttes samasugune teema nagu Brasiilia vihmametsad. Katsugu keegi öelda, et tal on vihmametsadest ükskõik. Kõik teavad, et see on oluline, aga seni, kuni see otseselt ennast ei puuduta, pole vaja midagi ette võtta.

Kui 2007. aastal kaks Saaremaa spaad kuulutasid välja lastevaba nädala, siis tõusis avalikkus Eestis sõna otseses mõttes tagajalgadele – et kuidas nii, et lapsed maha salata ja vanemad üksi, kuhu jäävad pereväärtused jne. Ehkki pakett oli välja reklaamitud kui pakett vanematele, kes saaksid pärast ilma lasteta veedetud puhkust veel paremini oma lapsevanema rolli täita.

Kas tõesti nad oma lapsi ei armasta, ohkasid kommentaatorid ja andsid turmtuld. Nagu oleks ameerikalikud koguperefilmid muutnud meie maailma üheks rõõmsaks „kiipsmailivaks” koguperemaailmaks, mis jääb üle ainult koos kokakoola ja ketšupiga alla neelata.

Ilmselt vaibus sellesse turmtulle ühe spaa vastulause: „„Lastevaba nädalat” tehes tulime vastu klientidele, kes olid rahulolematud ja õnnetud. Paljud neist olid koos lastega, aga nad olid oma lastele selgeks teinud, kuidas peab käituma,” kirjutas esindaja spaa blogis viis aastat tagasi.

„Nüüd puutusid nad kokku selle osa inimestega, keda ei huvita teiste heaolu, keda ei huvita ka oma laste heaolu ja kasvatus pikemas perspektiivis. Me ei suuda maailma parandada. „Lastevaba nädala” tegemine oli võimalus vabandust paluda nende ees, kes on siiani olnud sunnitud kannatama mitte laste seltskonda, vaid kasvatamata laste või hoolimatute vanematega laste seltskonda.”

Ainult täiskasvanutele

Ei ole kuulnud, et praeguses majandusseisus ükski spaa nii radikaalsete muudatustega oleks söandanud välja tulla. Pigem pakutakse nüüd lastele oma spaaprotseduure maniküüri, pediküüri ja massaažiga, rääkimata koolivaheajaprogrammidest kino ja meisterdamisega. Lapsed on peagi sama haruldased kui Brasiilia vihmametsad ja neid tuleb hoida.

Näiteks avastasime Londonis, et kuulus inglise hommikusöök võib söömata jäädagi, sest kümmekonda lähimasse pubisse, kus müüdi alkoholi, ei lastud sisse ühtki last ja seda isegi kell kümme hommikul ega isegi käruga või vankriga.

Pubisse pääseb ainult lastenurga ja erimenüü olemasolul. Ja kindlasti peab tellima süüa, mitte ainult juua ja lahkuda tuleb enne üheksat õhtul. Ning kui ema juhtub tellima alkoholi, siis tuletatakse talle meelde, et ta on lapsega ja talle ei müüda. Aga noh, see on ka riik, kus peaminister oma lapse pubisse unustas.

Või siis avastad hotelli broneerides, et lapsi pole seal ette nähtud. Samas miks ka mitte, kui enamik inimesi tuleb sinna hotelli raamatut lugema ja unistama, siis kaks Skandinaavia perekonda kolme lapsega suudab selle plaani pea peale pöörata.

Olgu omanike õigusega keelata sissepääs, kuidas on, see õigus on alati ning mõistetav. Kuid kas mitte pole küsimus selles, et lapsed on küll alati ja igal pool, kuid mingeid ühtselt mõistetavaid hea käitumise tavasid või kasvatust pole sellega kaasnenud?

Või mis imet teevad oma lastega need prantslased ja hispaanlased, kelle lapsed istuvad pikkadel õhtusöökidel pühapäevariietes lauas vaguralt ja viisakalt nagu inglikesed?