Põder: vabadussamba risti taga on rahvas
Avaldame täies mahus Andres Põderi hinnangu võitnud tööle - 28-meetrisele dolomiitsambale, mille tipus on rist.
"Nimetatud töö vastas esitatutest kõige enam peamisele püstitatud ülesandele: Püstitada Eesti Vabadussõja mälestusmärk ja „avaldada austust ja tunnustust nii neile inimestele, kes relv käes Eesti rahvale oma riigi rajasid kui ka neile, kes sõna või relvaga Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest välja on astunud“ (pakkumise dokument).
Oma lähteülesandelt on tegemist ühtaegu militaarse mälestusmärgiga. Meil pole rahvana põhjust seda aspekti häbeneda ega unustada. Vabadusrist oli Vabadussõja kõrgeim riiklik autasu.
Selle sümboli kasutamise võimalusele viitas ka lähtedokument. Autor ongi keskendunud sellele. Tunnustuse ja austuse avaldamise seisukohalt on sellel sümbolil kahtlemata riiklik ja üldrahvalik tagapõhi ja sellest tulenev mõjusus.
Õhtumaa kultuuriruumi kuuluvatele inimestele on rist esmajoones võidumärk. Üldtuntud on Constantinus Suure nägemus ristist ja talle öeldud sõnad: Selle märgi all võidad! Kristluses tähistab see elu võitu eksistentsiaalses mõttes. „Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi„(1Kr 1:18).
Ristis, mis suundub päikesele, võib näha seost ka iidse päikeseristi sümboolikaga - õnnistatud elu märki. See on väga laia hõlmavusega kujund. Temas väljenduvad kannatus, surm, ohver, armastus, kokkukuuluvus, väärikus, vaimujõud jne – aspektid, mida sisaldab ka vabadusaade. Rist on kindlasti asjakohane veel seetõttu, et need, kes Vabadussõjas võitlesid, olid kristlased – 1922.a. rahvaloenduse põhjal pidas end kristlaseks 99,3% rahvast. Risti vaenlaseks oli ka siis nagu hiljemgi Eestit allutada püüdev poliitiline süsteem.
„Libertas’e“ võidusammas asetub ühte märgilisse konteksti enamikuga teistest Eesti vabadussammastest, mis oma senise ajalooga on kujundanud teatud semantilise ruumi. Loomulikult saab seda ruumi lõhkuda – teatud mõttes kuulub see originaalse kunstilise idee olemusse – kuid antud juhul oleks see küsitav.
Konventsionaalsuse-innovatiivsuse teljel on mõistetavuse huvides parim kuldne kesktee. Sotsiaalse tähendusega objekt vajab seda. Kui sellist sünteesi pole piisavalt, tuleb eelistada sõnumi mõjulepääsu.
„Libertas“ toob esile ajastu ja kultuuri, milles Eesti vabariik loodi. Sellisena on ta üheselt mõistetav võimalikult paljudele („arusaadav ja vastuvõetav kõigile“ – lähtedokument), edestades konkreetse sündmuse ja sümboli kaudu vabaduse laiema, igikestva idee. Üldinimliku vabadusaate väljendamiseks pole autor hakanud otsima uut, abstraktset ja sisutuks jääda võivat sümbolit, mis varjutaks vabadussamba püstitamise esmase motiivi, vaid on lähtunud olemasolevast. Seda lahendust tuleb aktsepteerida.
Vanalinna ajaloolisesse südamesse, keset arhailist monumentaalsust, sobitub „Libertas“ hästi. Ta ei too sisse käreda kontrastina mõjuvaid uudseid lahendusi, lisades tänapäevase planeeringu ja teostuse näol ometi jälje kaasajast. Bastioni ja vanalinna paeehituste taustal sobib ka materjaliks valitud dolomiit (tähelepanu tuleks pöörata selle püsivuse ja võimaliku tugevdamise küsimustele).
Sihvakas, samas massiivsena mõjuv mälestusmärk võib olla huvitavas kooskõlas Vabaduse väljaku vaatepiiris kõrguvate tornidega.
Kunstilise teostuse puhul on võimalik ette heita uute ideede nappust, jäikust ja vähest plastilisust, mis oli tunnuslik enamikule töödest. Samas mõjub tavapäraste, juba klišeelikuks muutunud modernsete lahenduste taustal ajaloolise kujundi kasutamine isegi värskendavalt. See haakub tänase mõtteviisiga nagu rahvalaulude laulmine või palkmajade ehitamine, kusjuures kaugeltki pole tegu üksnes kopeerimisega vaid esitamisega uues, loomingulises kontekstis.
Kasutatud on näiteks liikumist ja valgust, uudseid proportsioone ja pindu Arvestatud on tseremoniaalsete vajadustega. Vaielda võib Eestimaa kaardi ja Konstantin Pätsi teksti üle. Samuti vajaksid uuesti läbimõtlemist ligipääsuteed ja haljastus. Need on aga detailid, mida koostöös autoriga on kindlasti võimalik vastuvõetavalt lahendada."
