Põgenikud ei taha seda, mida neile pakume

Minu oma kogemus kinnitab, kui kibe on ka parimates oludes pagulase leib.

Hakatuseks tahan tsiteerida John Durham Petersit raamatust „Speaking into the Air”: „Me peaksime suutma halastada teistele selle eest, et neil on teistsugused mõtted.” Loen oma peas üles need nimed, kes on avalikult ja meedias süüdistanud ja solvanud kõiki neid, kes ei taha pagulasi avasüli ja arvudest hoolimata vastu võtta, nagu oleks igaüks neist kaasvastutav Vao pagulaskeskuse süütamise eest. See, mida sõbralikud kaaskodanikud tahavad, on nende endi arust hea asi. Mul ei ole raske neile halastada, kuigi ma tean, et keerulistele probleemidele lihtsate lahenduste otsimine ei ole kaugeltki süütu soov.

Neile, kes internetis roppude sõnadega põgenikke ja „musti” sõimavad, on raskem halastada. Kui, siis tõesti kaastundest rumaluse pärast. Nüüd on aga olemas ilmavõrk ning kasvatamatud ja ropud jauravad ka seal. Ja sõbralikud ja sallivad inimesed lubavad endal öelda, et kõik, kes mõtlevad teistmoodi kui nemad, ongi need jauravad kollid. Ma püüan neile siiski halastada.