„Põhjamaa” autori Ülo Vinteri tütar: „Aja see asi korda,” kuulsin ma läbi pisarate isa häält

 (102)

Ülo Vinteri loomingi kirjastamislepingute tingimused on üheksakümnendate kauboikapitalismile omaselt rohmakad. Loojad loovutasid lepingu teisele osapoolele kõik, mis neil oli, ja olid rõõmsad, kui püksid jalga jäeti.

Tänavune noorte laulu- ja tantsupidu pakkus järjestikku võimsaid elamusi, vihmakeepide ja pabertaskurättide äri õitses: kõik tulid õue, kõik nutsid, kõik leidsid oma sõnumi. Mõni - nagu mina - sai lausa ilmutuse laulupeo kavavälist “Laulu Põhjamaast” kuulates.

Sarnaselt laulupeo juhtidele ei uskunud ma oma kõrvu, kui kaarealune üheskoos “Põhjamaa”, Põhjamaa” skandeerima hakkas. Kui Heli Jürgenson pulti tõusis ja hääle kätte andis, oli selge, et nüüd me laulame. Suur ühendkoor kaare all, tuhanded inimesed lauluväljakul, naabrinaine tõenäoliselt poe tagaruumis päeva käivet kokku lüües, mina kodukontori tugitoolis järjekordset artiklit kõrvale pannes. Väga laulmine see just välja ei näinud, venitasin oma teise soprani partii vaevaliselt üle lumme uppunud kuuskede ja siis purskasin nutma. Nagu titt, üksinda, kõva häälega, pisaraid ja tatti käterätiga rinnaesiselt kokku pühkides.


Et poleks lükata-tõmmata

“Laul Põhjamaast” on üks väga ilus Eesti laul. Üks neist paljudest, mida meie heliloojad on oma maale ja rahvale kinkinud. Erinevalt neist paljudest on mul selle lauluga oma väga isiklik suhe. Või õigemini, mul on isiklik suhe kogu muusikapärandiga, mis Ülo Vinterist aastal 2000 maha jäi. Koos Eesti Autorite Ühinguga olen 17 aastat aidanud isa loomepärandil elusana püsida. 17 aastat on EAÜ hoidnud silma peal, et tuntud ja tähtsad lood oleksid need, mis nad on - tähtsad lood, mitte reklaami- või liftimuusika või poliitiliste tõmbetuulte lükata-tõmmata valimislaulukesed. Võiks olla palju kehvemini, kui peaksin sellega üksinda mässama, sest ma lihtsalt ei jõuaks hoida näppu peal igal suveüritusel või saiareklaamil, kuhu mõni Vinteri kirjutatud paarisajast palast tegijate arvates väga hästi passiks.

Kõik nooditrükkimise õigused on kirjastustel. Nende bisnis, ja hoidku, kui keegi kellegi ärihuvidele vastu astub.

Võiks minna nii nagu on läinud kahe kirjastamislepinguga, mille tingimused on möödunud sajandi üheksakümnendate kauboikapitalismile omaselt rohmakalt ja ühetaoliselt kirja pandud. Tollest ajast võib järgemööda nokkida lugusid, kus loojad loovutasid lepingu teisele osapoolele kõik, mis neil oli, ja olid rõõmsad, kui püksid jalga jäeti. Jäeti ka loomevabadus - kusjuures selle kohta on säärastes lepingutes tihti sees klausel, mis kõlab umbes nii “autoril on õigus luua sarnaseid heliteoseid, aga ta peab sellest kirjastajat iga kord teatama ja andma kirjastajale eelisõiguse teose õiguste omandamisel.” Tere tulemast autoriõiguste hallile alale, iseloomuliku, äratuntava käekirjaga armastatud heliloojad!

Vinter ei kirjuta juba 17 aastat ühtegi talle omase harmooniaga heliteost, tema elab me laulikutes, suust-suhu kanduvas pärimuses ja kaasaegsete mälestustes. Neid koore, kogukondi ja õpikukirjastajaid, kes tahaksid Vinteri laulude noote ära trükkida, on nende aegade jooksul tulnud mu kirjakasti või telefoni koputama palju. Kui olen võinud, olen kõigile lahkesti lubanud noodid aitäh! eest avaldada, sest noodikiri on elava muusika vundament. Paraku pole ma paljudel kordadel midagi võinud, sest kõik nooditrükkimise õigused on kirjastustel. Nende bisnis, ja hoidku, kui keegi kellegi ärihuvidele vastu astub.


Ärihuvid, ärihuvid...

Õpikukirjastaja, kes tahab laulikusse paari laulu - eks ole see ju kasuahne vereimeja, trükkides liiga kalleid õpikuid, teenides julmalt laste pealt! Mis laulupidu ja “anname neile kõik Vinteri laulud tasuta” - ei saa, see on äri! Iga laulupeo tarbeks trükitakse kümneid tuhandeid noodiraamatuid, mille pealt kellegi taskusse ikka sendike veereb! Eesti Autorite Ühingusse kabelema minna, et poisid mind kiusavad, pole mõtet. Nende (seaduse)käed ei ulata kirjastusteni. Ja hoidku, kui keegi kellegi ärihuvidele vastu astub...

Nõnda ma seal tugitoolis siis pühapäeval ulusin ja käterätiga rinnaesist pühkisin, tundes häbi oma arguse ja saamatuse pärast. 17 aastat ei ole ma suutnud kirjastajatega ühe laua taha istuda, et läbi arutada see osa Vinteri pärandist, mis võiks vabalt trükitud noodikirjaks saada: õpikutes, laulupidude noodiraamatutes, tudengilaulikutes. Et muusika elaks. Et ühe Eestimeelse ja eestikeelse helilooja laulud ei vajuks aegade hämarusse ärihuvide tõttu.

Ah jaa, see ilmutus seal näkases tugitoolis… “Aja see asi korda,” kuulsin ma läbi pisarate isa häält. Jah, ma teen, mis on minu võimuses. Üksmeel ja ühtehoidmine ei ole ju Eestist kadunud nagu äsjane võimas noorte laulu- ja tantsupidu meile tõestas. Lepime siis kokku, et järgmiseks laulupeoks võib igaüks, kes tahab noodist ära õppida “Põhjamaa” või “Kodulaulu” või kasvõi “Muki on koerake” partii, võib endale muretult selle noodi ka trükkida. Puhuks, kui “Laul Põhjamaast” kavaväliselt taas esitamisele tuleb. Pean minagi oma teise soprani partii üle vaatama, sest lumme seal kuuskede juures see läks.

Vaata siit kõnealuse pala hingematvat esitust laulupeol!

Telli nüüd Eesti Päevaleht e-arve püsimakselepinguga ja meie annetame igalt lepingult 1 euro vähiravifondile "Kingitud elu". Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare