POHLAK vs INT-LAMBOT: Vaba ja loomulik ja sinimustvalge
Aivar Pohlak: Usun, et alateadlikult eestlane häbeneb ennast lipuvärvides näidata. Vahepeal jõudis ju üles kasvada mitu põlvkonda, kel nende värvidega emotsionaalne side puudus. Need, kelle vanemad seda sidet siiski üleval hoida suutsid, kogesid sini-must-valgega seoses erinevaid tundeid, mille hulgas oli kindlasti nii hirmu kui ka salapära. Ükski neist tunnetest ei pruugi soosida avalikult neis värvides olemist.
Evelin Int-Lambot: Teisalt pole avaliku värvikasutuse sündmusi ju lastudki ühiskonnal valida, lipu ja sini-must-valge kasutamine on reguleeritud seadusega. Mis tähendab, et on keelatud heisata oma lippu siis, kui inimene või asutus seda sooviks. Eraisik võib lipu masti tõmmata lisaks riiklikele pühadele vaid perekondlikel tähtpäevadel. Kas pole imelik?
Pohlak: Kujutan ette, et jalgpall on selles vallas pioneeriks või vähemalt värvide kasutamist soodustavaks teguriks, sest rahvusvärvide kasutamine jalgpallimängu juures on eriti normaalne nähtus ja seda on lihtne jäljendada. Seal ei oleks lipud justkui riigilipud, vaid rahvusvärvid ja siis ei saa ükski seaduski midagi takistada.
Lambot: Minu arvates võiks riik kodanikke mitte ainult värvide, vaid ka riigilipu kasutamise osas usaldada ja lubada inimestel panna lipp välja just siis, kui süda sunnib – kas või iga päev.
Pohlak: Kui meil õnnestub kasvavaid põlvkondi natukenegi arvuti ja telemängude tagant välja vaatama saada, siis tuleb see põlvkond ikkagi sini-mustvalgem kui eelnevad. Maailm globaliseerub, vahed rahvuste vahel kaovad ning meie kõnekeel on rahvusvahelist rämpsu täis, aga siiski oleme me eestlased, meie ümber on sinine ja must ja valge, taevas ja maa ja ema – seda ei ole nii lihtne unustada.
Lambot: Spordis tuleb rahvuslus mõistagi loomulikult, kui esindatakse Eestit kellegi välistegija vastu või hoopiski välismaal. Igasugused rahvusvahelised võistlused – olgu siis spordi, muusika või isegi teaduse vallas – on rahvusliku uhkuse tõelised lätted. Mida meil veel tuleks õppida ja mille valitsus peaks regulatsiooni kütkeist vabastama, on tunda rahvuslikku uhkust siinsamas Eestis.
Samuti võiks rahvusvärve lubada tootmises, vastavalt nende valdkondade seadustele. Mida aga vältida võiks, on näiteks hamburgeri mässimine lipuvärvides salvrätti või sinimustvalge aluspesu. Siin on üdini patriootilised ameeriklased ehk paar sammu liiga kaugele läinud.
Pohlak: Lubama peab, aga peab ka selgelt soosima. Jalgpallimeeskonna puhul näiteks oleme asja ikkagi selgelt suunanud, sest mängijad, nagu paljud teisedki meie hulgast, häbenesid hümni laulda. Fännide puhul on värvumine olnud loomulik, sest eeskujuks on kõik maailma jalgpallifännid. Ja nii on jalgpall võrreldes teiste meeskonnaaladega väga nähtavalt rahvuslik, sinimustvalge ala.
Lambot: Pole teistelgi midagi puudu. Jalgpalli on lihtsalt rohkem näha. Suusavõistlustel, isegi Soomes, Rootsis, Norras või veelgi kaugemal, on rajaperv Eesti lippudega fänne täis. Autoralli ja Märtin on järgmised.
Pohlak: Jalgpall on üks väheseid mõõduvõtmisi, kus Taavet võib alistada Koljati, mis tähendab, et enda värvimine rahvusvärvidesse ei ole automaatne masohhism, vaid sul on alati vähemalt lootust olla võitjate poolel. Nii tundsid ennast sinimustvalged inimesed möödunud pühapäeval ja ega ka punavalged Danneborgi mehed ja naised ei olnud liiga pettunud, sest nemad on tundnud ennast oma värvides sageli hästi.
Lambot: Kui spordis on rahvuslusega lihtne, siis muudele elualadele see nii hõlpsalt ei laiene. Tükati võib jääda mulje, et rahvuslus on puhtalt spordi ni. Rahvusluse rõhutamine rahvusvahelisel tasemel on hell teema. Kuid siinsamas Eestis, omas kodus, peaks olema selleks parim koht. Paraku on keeldude ja käskudega koledasti kokku tõmmatud.
Pohlak: Sport on jäänud rahvuslikuks sellepärast, et spordis tundub rahvuslikkus normaalne ja sellele on raske halba maiku juurde anda. Mängija jaoks ei ole aga vahet, kas ta ropendab Inglise liigas mängu ajal inglise, serbohorvaadi või eesti keeles – sellest mängija palk ei sõltu. Lauljatel aga on lihtsam unistada rahast inglise keeles, seepärast on vaja ka rahvuslus unustada.
Lambot: Kõik, kes oma rahvast esindavad, saavad olla rahvuslikud. Paljude maade poliitikud, olgu näiteks islamimaade omad, paistavad ju ka riietuse järgi välja. Meie kõike matkida ei saa – kas paneme poliitikud põlvpükse ja viiske kandma? Kuigi ma ei imestaks, kui üks juhtiv valitsuspartei varsti sellisegi ukaasiga välja tuleks.
Kuid kui sel teemal katsuda tõsiseks jääda, siis poliitikuil on kahtlemata väga palju võimalusi nii oma maa tutvustamiseks välismaal kui ka rahvustunde toetamiseks kodus. Minu arvates on esimesel juhul haritus ja hea võõrkeelte oskus tuhat korda efektiivsem kui lipumärk rinnas. Ja et kodus patriootlikumad oldaks, selleks tuleb inimesi innustada ja kiita.
Pohlak: Ei saa välistada, et üldine internatsionalism on sotsialismile ja kommunismile tehtud järeleandmine, et näida kompromissialtina. Küllap meeldib selline mõttekäik ka ameeriklastele, sest nad hävitasid terved kultuurid. Lihtne ja terve mõtlemine võiks öelda pigem, et rahvad on erinevad, aga inimesed on sarnased ja mõelda tuleb ikkagi emakeeles, kuigi rääkida võib kõikides keeltes.
Lambot: Eesti märki ei tehtud oma rahvusliku identiteedi määratlemiseks, vaid Eesti tutvustamiseks välismaal. Et ta oleks teistmoodi ja tõmbaks tähelepanu. Tema sõnum oli ju: “Tere tulemast Eestisse!”
Rahvuslipp on midagi hoopis muud. Lipu ja rahvuslusega riiki väljas tutvustada on päris raske. Esiteks on see nii tavaline, kõikide maade reklaamid on täis lippe ja see ei jää meelde. Kas iga eestlane tunneb kohe lipu järgi ära, et tegu on näiteks Iirimaa, Keenia, Taimaaga? Arvan, et ristikuleht, tiiger vms on palju meeldejäävam.
Pohlak: Meile tundub, et me oleme olemas ja valmis ja sellepärast me ei tegutsegi. Kuid maailm ja inimene ei saa kunagi valmis ning rahvuslust on tänapäeval (nagu oli ka 100 aastat tagasi) vaja selleks, et läbi inimese arengu arendada ühiskonda ja läbi selle arendada maailma. 100 aastat tagasi tuli see meil hästi välja, maailm peegeldas siit-sealt Eesti kiirgust tagasi veel enne uut iseseisvuse aega.
Kui mina oleksin peaminister, siis teeksin ma kaks asja – looksin inimesele võimaluse endast aru saada (mis tähendaks psühhoanalüüsi riiklikku tähtsustamist) ja ennast arendada. Selle viimase teeksin ma läbi rahvusluse, rahvusvärvide ja rahvuslike kultuuriväärtuste, sest nii on kõige lihtsam minna maailma. Minna maailma ja olla seal, aga südames jääda eestlaseks ja inimeseks.
Lambot: Selleks, et lipu lugu meil veres ja südames tuksuks, on vaja kaotada mõttetud regulatsioonid lipu kasutamisel. Selle asemel, et lipu 120. sünnipäeval kahtlase väärtusega promoüritusi välja mõelda, oleks valitsus pidanud kinkima kodanikele võimaluse lipp iga päev masti tõmmata.
Lipu lugu on vaja igal pool jutustada ja koolis õpetada. Kui riigikogu spiiker Ene Ergma pidas vabariigi aasta-päeval kõne, ei maininud ta sõnagagi EÜS-i, kust lipp pärineb. Võib-olla ta ei teagi, et sinimustvalge sündis 120. aastat tagasi EÜS-i ühiste väärtuste sümbolina näitamaks, et ka eestlasist üliõpilased on samaväärsed saksa tudengitega.
See on lugu, mida tuleb uhkusega jutustada, mitte silmakirjalikult maha salata. Valitsuse idee omastada lipu au on sama, nagu üks partei püüdis 20. augusti pühastamisega Eesti Vabariigi sünnitamist enda nimele kirjutada.
Pohlak: Olen viimasel ajal mõelnud, et me vajame uut ärkamisaega. Muidugi erinevat sellest, mis enam kui sajand tagasi toimus, või sellest, mida 1990. aasta paiku ärkamisajaks peeti. Ma ei usu, et kodanikel jätkuks tervet mõistust ja rahvustunnet iseenesest, sest me elame ajastul, mil kõike reklaamitakse ning harjumused kujunevad reklaamide mõjul. Eesti riik peaks olema see arukas organ, kes suunaks ka rahvusvärve ja rahvuslust ja mitte lihtsalt niisama, vaid selleks, et muuta Eesti ühiskonda ja eestlast paremaks – et me oleksime ausad, põhimõttekindlad, targad ja tublid inimestena.
Lambot: Alustuseks tehkem see ära, et inimesed saaks sinimustvalget kasutada, et ka meil oleks tänavail ja taludes lipud lehvimas ning poes sinimustvalged koogid müügil. Kuid õppigem ajaloost ning ärgem pingutagem rahvuslusega üle välismaal Eestit tutvustades. Natsionalismitont käib ikka veel mööda ilma ringi inimesi hirmutamas ning meil pole vaja veel üht halba märki külge.
