Villu Zirnaski kolumn: kas Pokémoni-hullus muutis maailma?
Poole aasta eest, kui Pokémon Go hullus oli täies hoos, kahtlesin sügavalt, et sellest saab maailma muutev nähtus – näiteks liikumisvaeguse probleemi lahendaja. Nüüdseks on teadlased teinud Pokémon Go kui liikuma ärgitava mängu kohta esimesi uuringuid ja nende tulemused ei ole tõesti väga lootustandvad.
Mullu sügisel uuris rühm tervishoiuteadlasi Pokémon Go mõju 18-36-aastastele ameeriklastele (iPhone6 omanikele, sest see salvestab automaatselt päeva jooksul tehtud sammude arvu). Nad leidsid, et esimesel nädalal pärast mängu installeerimist tõusis katses osalejate liikumisaktiivsus ligi veerandi võrra (keskmiselt 4256 sammult päevas 5211 sammuni). Aga järgmise viie nädala jooksul langes sammude arv tagasi mängima hakkamise eelsele tasemele. Niisiis, mängu positiivne mõju kestis ainult poolteist kuud, liikumist suurendav mõju ei olnud kõnelemisväärne.
Sellel uuringul oli üks viga – osalejad polnud n-ö autentsed mängijad, mängijad oma sisemisest huvist, vaid värvatud uuringus osalema. Saamaks teada, kuidas Pokémon Go n-ö pärismängijate liikumisaktiivsust mõjutab, värbasid mõned Genfi ülikooli sotsiaalpsühholoogia doktorandid umbes 400 mängijat inglise- ja prantsusekeelsetest Facebooki-gruppidest.
Nende uuringu esimesest voorust – mullu augustis – selgus, et mängijad kõndisid keskmiselt 2,56 kilomeetrit päevas. Mehed keskmiselt rohkem kui naised ja vanemad mängijad rohkem kui nooremad – elukohamaast ja isiksuseomadustest sõltumata.
Uuringu teiseks vooruks, mis toimus detsembris, oli 28% osalejatest mängimise lõpetanud, 72% jätkas. Päevas kõnnitav distants oli vähenenud, aga mängijad ise hindasid, et Pokémon Go on nende liikumisaktiivsust tõstnud. Nad olid ka veidi kehakaalu kaotanud.
Mängimise jätkajad olid püsivama ja sotsialiseerumisest vähem hooliva iseloomuga. Tihti ka võistluslikumad – sooviga saada kätte kõik Pokémonid või jõuda kõige kõrgemale tasemele. Seevastu mängult eelkõige lõbusat seltskondlikku ajaveetmist ootavad inimesed olid mängimise lõpetanud.
Selle uuringu lõppjäreldus oli, et teatud tüüpi inimeste liikumisaktiivsust suutis Pokémon Go suurendada isegi pikemas perspektiivis, aga ülejäänute puhul peab nuputama, kas ja kuidas seda mingi mobiilimänguga teha saaks.
Osad tervishoiuteadlased usuvad, et mängudel liitreaalsuses on inimeste kehalise aktiivsuse tõstmise potentsiaali – saaks näiteks lasta välja temaatilisi mänge lihavõtteks, jaanipäevaks, koolivaheajaks jne, et tõmmata paremini kaasa ka neid, kellel ühe mängu vastu huvi pikalt ei püsi. Pealegi võimaldaksid mobiiltelefonides olevad liikumissensorid, GPS- ja videoseadmed teha mänge, mis liikumisaktiivsust rohkem ja täpsemalt premeerivad kui Pokémon Go.
Teised jällegi juhivad tähelepanu, et Pokémon Go annab hea meelega järele ärihuvidele, mis ei pruugi astuda terviseedendamisega ühte sammu. Näiteks Jaapanis oli Pokémon Go esimene toetaja McDonalds, mille 3000-sse kiirtoidurestorani paigutati gym´id, kus mängijad saavad oma virtuaalelukaid mängitamas käia (ja kõrvale ka mõne eine võtta). USA-s aga alustas Pokémon Go koostööd Starbucksiga.
