Pole lapsi, pole varandust
See, et laste ja noorte suhted vanematega on muutunud aja edasi minnes keerukamaks, on vist ilmselge. See, kas asi on ajapuuduses, tahtmises või hoopis milleski muus, on iga pere oma otsustada. Vanemad ei leia aega laste, lapsed vanemate jaoks.
Ma arvan, et vanematel on liiga pikad tööpäevad. Suhtlemine lapsega on sageli selline: “Tere, head aega, on sul raha vaja, on sul kõht täis?” Võib-olla vanem ise arvab, et ta on hea ema või isa, teenib raha.
Ka lapsed ise arvavad vahel, et õnnelik lapsepõlv ja koosveedetud aeg tähendavad seda, et korra nädalas minnakse isa või ema juurde ja küsitakse taskuraha või luba kuhugi minna.
Väiksemad lapsed ei mõtle veel tõsisematel teemadel ega räägi kaasa enda ja oma pere elu korraldamisel. Vanemaks saades hakkavad noored aga asjade üle rohkem mõtlema ja tahavad enda arvamust avaldada. See osutub aga kasutuks, kui keegi ei kuula. See omakorda põhjustab tunde, et kui kedagi ei huvita, siis polegi mõtet üritada. Nii ei hakata ka oma vanemaid mõistma. Lapsed ja vanemad kasvavad lahku.
Lastele on tähtis teada, et vanemaid huvitab peale hinnete ka see, kuidas neil muidu läheb. Omast kogemusest võin öelda, et päris halb on õhtul kodus olla, kui igaüks tegeleb oma asjadega, üks ühes toas ja teine teises. Vanema ainuke küsimus on: “Kuidas koolis läks?”
Lapsel tuleb lihtsalt õppida oma probleemidega ise hakkama saama. Vanemad, võtke päevas see pool tundi ja kuulake ära, mis lapsel öelda on!
Rohkem pingutada
Minu arust ongi oluline rääkimine, suhtlemine. Vanemad mõistaks siis, et lapsed või noored on täitsa asjalikud ega pole midagi nii metsikud ning kasvatamatud. Lapsed saavad aga aru, et emad-isad polegi eelmisest sajandist, vaid eluga päris kursis. Väiksed tülid ja nääklemised on ju möödapääsmatud. Suurte tülide ärahoidmiseks peaksid nii vanemad kui ka lapsed pingutama ja end parandama, sest kunagi ei ole ju nii, et ainult üks on süüdi.
Võib-olla lahendaks probleemi see, kui mõtleksime rohkem armastusele ja sellele, et lapse ja vanemate vaheliste suhete taastamine pole kunagi nii kerge kui nende lõhkumine.
Lõpetuseks: enamik lapsi siiski austab oma vanemaid ning paljud vanemad kasutavad oma aega otstarbekalt, sest neile meeldib oma lastega koos olla.
Ka vanemad kasvavad, arenevad, koguvad uusi kogemusi, seda terve elu. Ma arvan, et vigadest õppimine teebki iga vanema paremaks. Tegelikult pole ka meil vaja nende poole pöördumist karta.
