Kui keegi viiakse Eestisse sõitva lennuki peale püssimeeste saatel, võiks oodata, et tegu on ohtliku kurjategijaga. Ent ta võib olla ka suure maailmapoliitika ohver, kellele kõik ametkonnad meeleldi selja keeraksid. Kümmekonna aasta eest tahtsin üht afgaani külla kutsuda. Ta ainuke korralik isikut tõendav dokument oli mässulise sõjapealiku Gulbuddin Hekmatyari välja antud kollakas närbunud paber. Tegime veel nalja, et küll Eesti ametnikud alles imestavad, kui peavad sellesse viisa panema.

Nali oli täiesti kohatu. On täiesti uskumatu, millisest nõelasilmast peab tänapäeval läbi pugema afgaani asemel isegi inimene, kes tahab Eestisse külla tulla, on noor, ilus ja tark, aga keda lahutab „korralikest inimestest” üksnes pisiasi, et tal on India välja antav masinloetav reisidokument. Seda tunnustavad paljud Euroopa riigid, aga Eesti mitte. Pärispassi pole sel inimesel seetõttu, et ajaloo tahtel on ta kodumaa okupeeritud. Ta kodumaa on okupeerinud võim, kellega Eesti eelistab heade majandussidemete nimel praktilist koostööd teha. Ent tema ainsat paberit ehk põgenikutunnistust Eesti ikkagi ei tunnusta.

Viimaseid nädalaid naudib Eesti suve jahedat paitust Indias paguluses elav tiibetlanna Nima Dolkar. Tema lugu algas nagu nüüdisaegne muinasjutt. Brüsselis olnud kirjanik Roy Strider juhtus üle interneti rääkima ühe nutika tütarlapsega, kel näis olevat mingi mure. Viimaks tuli välja, et neiu tahaks õppida arstiõeks, aga tal pole raha. Roy otsustas, et tema kohus on aidata. Sellest ajast saadik kutsub ta Nimat oma kasutütreks.