Põlevkivisõda Virumaal
Kui panna see kogus korraga raudteetsisternidesse, siis ulatuks rong Narvast Tallinnani ja raudteeülesõidukohtadel tuleks tõkkepuu avanemist oodata ei vähem ega rohkem kui neli tundi. Praeguste põlevkiviõli hindade juures oleks see laadung väärt ligi pool miljardit eurot. Kõlab nagu unistuste raharong? Jah, aga millise hinnaga!
1,6 miljoni tonni õli tootmiseks tuleb kaevandada ligi 15 miljonit tonni põlevkivi. Samal ajal plaanib Eesti Energia paigaldada vanadele elektrijaamadele puhastusseadmed ning rajada kaks uut energiaplokki põlevkivist elektri tootmiseks. Praegu tarbivad vanad elektrijaamad aastas 12–13 miljonit tonni põlevkivi ja Eesti Energia kavandatavaid investeeringuid arvestades ei tohiks kahelda, et elektritootmist soovitakse jätkata. See tähendaks aga, et aastal 2016 kaevandataks Eestis 20–25 miljonit tonni põlevkivi, mis ei vasta kuidagi riigi ametlikele plaanidele.
Praegu kehtiv põlevkivikava näeb ette, et veel neli aastat on lubatud põlevkivi kaevandada kuni 20 miljonit tonni aastas ja pärast seda peab kaevandamismaht vähenema veerandi võrra. Jaanuari keskel hääletasid aga riigikogu keskkonnakomisjoni liikmed oma istungil selle poolt, et jätkata kaevandamismahtudega suurusjärgus 20 miljonit tonni aastas – olgugi et ametlikud kavad-kokkulepped näevad ette midagi muud.
Häguse veega kaevud
Kavad ei näi ministritele korda minevat. Mullu kevadel käis majandus- ja kommunikatsiooniminister Eesti Energia uuele õlitehasele nurgakivi pannes välja mõtte hoida aastane kaevandamismaht ka edaspidi 20 miljoni tonni juures. Jah, keskkonnaministeerium kinnitas toona veel, et kaevandamismahtu tuleb alandada 15 miljoni tonnini aastas. Kuid nüüdseks on ka keskkonnaministri retoorika muutunud.
Narva ja Aidu karjääri varud ammenduvad praeguste kaevandamismahtude juures 12–15 aasta pärast. Siis saab kaevandada ainult raskemini ligipääsetavatest kohtadest, maa alt, kus peaks varusid jätkuma veel maksimaalselt kolmeks aastakümneks. Allmaakaevandamise kohta nendib isegi Eesti Energia ise, et see pole pooltki nii tõhus kui maapealne kaevandamine. Samuti toob olemasolevate kaevanduste laiendamine kaasa olulisi keskkonnaprobleeme. Eesti keskkonnaühenduste koja tellitud uuringu kohaselt jätkub praegu välja antud kaevandamislubade alusel põlevkivi 2020. aastani, kuid edaspidi tuleb juba vastata küsimusele, kas hakkame kaevandama kaitsealade alt. Põlevkivisektor on praegu Eesti suurim veekasutaja. Kaevealade laienemine kaitsealade alla kahjustab Ida- ja Lääne-Virumaa põhjavee – sealhulgas Pandivere tundliku vee-ala – kvaliteeti ning võib põhjavee jäädavalt ära rikkuda. See tähendaks häguse veega kaeve virumaalastele ja kaitsealade looduse loomulike koosluste rikkumist.
Praegusest neli korda suuremas mahus põlevkiviõli tootmine läheks vastuollu riigi ametlike prioriteetidega. Nii energiamajanduse arengukava kui ka põlevkivikava eelistavad põlevkivisaaduste (kütused või elekter) kasutamist riigisiseselt. Praegu kasutatakse aga vaid 20 protsenti Eestis toodetud põlevkiviõlist kodumaal, ülejäänu läheb ekspordiks. Kuigi planeeritav kütusetoodang suudaks Eesti Energia lubaduste kohaselt katta kogu Eesti kütusevajaduse, pole mingit alust arvata, et põlevkiviõlist välja pigistatud mootorikütused müüdaks kogu täiega maha kodumaal – avatud turul liigub kaup sinna, kus selle eest rohkem makstakse.
Soomes on kehtestatud piirangud tuumaenergia ekspordile, mis annab energiatootjatele selge signaali, et seda ei soosita. Tuumaenergeetika on riigi poolt reguleeritud nõnda, et see kataks eelkõige Soome enda vajadusi. Soomlased ei ole nõus, et tootjate eksporditulu kasvuga käsikäes suureneks tuumajäätmete maht. Põlevkivikasutuse selline ohjeldamine oleks võimalik ka Eestis.
Eesti Energia hinnangul suu-rendaks kodumaine kütusetööstus Eesti energiajulgeolekut: põlevkiviõlist valmistatud mootori-kütused võiksid konkureerida naftaga. Aga kui Eesti soovib arendada laiahaardelist kütusetööstust, tekib küsimus: kust tuleb elekter, kui me kogu lubatud kaevandamismahu kütusteks vormistame? Selleks ajaks ei saaks isegi kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt valmis võimalik tuumajaam ja ka üleriigilist taastuvenergeetika ruumilist planeeringut ministeeriumidest ei paista.
Põlevkivitööstuse olulise plussina nähakse kohalike sotsiaalküsimuste lahendamist – ilma põlevkivita poleks Ida-Virumaal tööd ning vaesus ja kuritegevus süveneks. Põlevkivikava lisas on aga kirjas, et Ida-Virumaal on tuntav kaevanduseri-alade töötajate puudus. Jah, võiks ju öelda – las Ida-Virumaa töötud õpivad ümber kaevuriteks. Kuid see pole sellises mahus reaalne, sest põlevkivi kaevandamine ja töötlemine eeldab parimas tööeas tervete ja universaalsete oskustega inimeste palkamist. Kuna sobivaid inimesi ei ole Virumaale palju alles jäänud, siis tuleks täiendava tööjõu vajadus lahendada tööjõu sissetoomisega. Kas see on sotsiaalprobleemide lahendus või pigem uute probleemide tekitamine?
Alternatiivid põlevkivile
Kuigi riiklik huvi on põlevkivist kodumaiseks tarbeks elektri tootmine, ei tohiks me viie aasta pärast olla üllatunud, kui riigi omanduses olev suurettevõte on rajanud maksumaksja raha eest õlitehased ja põlevkivi elektrijaamad, aga toodetud kütuseid ja elektrit müüakse hoopis välismaale. Juba töötavaid tehaseid keegi kinni panema ju ei hakka, sest kes tahaks mitme miljardi euro investeerimist korstnasse kirjutada? Nii ei jääks järgmisel riigikogul muud üle kui võtta vastu uus põlevkivi arengukava, mille sisu dikteerivad elektri- ja kütusetootjad, mitte riik.
Jah, pragmaatikud võivad ju öelda: õli tootmine põlevkivist on efektiivsem kui selle otsene põletamine elektri tootmiseks. Aga kui Eesti otsustab minna seda teed, peaks eelnevalt olema selge plaan, kuidas ja millistest allikatest hakkame elektrit saama pärast 2020. aastat, mil lõpeb kehtiv riiklik energiamajanduse arengukava. Praegu ei ole õige aeg põlevkivi uute kasutusvaldkondade arendamiseks. Praegu on aeg selleks, et planeerida reaalseid alternatiive põlevkivile, valmistudes fossiilsete kütuste kaevandusmahtude järkjärguliseks vähendamiseks.
Kas Eesti peaks ohverdama oma looduskeskkonna ja energiajulgeoleku paari raharongi nimel? Kas rööpaid peaks seadma rahva mandaadiga riigikogu või üksikute suurettevõtete juhatused? Loodame, et praeguses valitsusliidu programmis sõnastatu – kaevandamismahtude piiramine – saab teoks. 1
Eestimaa Looduse Fond on tänavu Eesti keskkonnaühenduste koja eesistuja.
