Poliitika suur ülesanne on luua homseid narratiive

Hiljutisel Ameerika riikide tippkohtumisel otsustas Kuuba president Raúl Castro protokolli rikkuda. Kokkulepitud kaheksa minuti asemel rääkis ta kuus korda kauem: esitles oma maa poliitilist ajalugu, käies seejuures faktidega üsna vabalt ringi. Miks?

Inglise filosoofi Jeremy Benthami vaatenurga järgi on halduspoliitika eesmärk luua „suurim õnn suurimale hulgale inimestele”. Antonio Damasio aga kirjutab oma raamatus „Self comes to mind” hoopis sellest, et inimese aju loob talle eluloolise enesekujutluse. See enesekujutlus tajub, mäletab ja püüdleb, sellel on telos (eesmärk) ja selle nimel tehakse kõik otsused. Enesekujutlus on see, mis tema enese loodud narratiivi kaudu muudab elu millekski enamaks kui „üks neetud asi teise järel”, nagu on väljendunud Ameerika kirjanik ja filosoof Elbert Hubbard.

Sama struktuur toimib ka paljudest inimkooslustes. Pole näiteks juhus, et seadus räägib organisatsioonidest kui isikutest. Me mõtleme organisatsioonist, kus töötame, kui õiguste, kohustuste, väärtuste ja reputatsiooniga isikust, kelle nimel juhid tegutsevad.