poliitika.guru: Vabaerakond - vabatmehed on tagasi!
Mis oleks pidanud juhtuma 2011, juhtus nüüd, 4 aastat hiljem.
2011. aastal olid kõik tingimused loodud, et uued tulijad sujuvalt Riigikokku maanduksid. Masu mõju tundsid veel kõik. Hästi olid meeles euro nimel tehtud valusad kärped. Julgeid ideid erakondadel polnud. Indrek Tarand oli just kõik "vanad" parteid eurovalimistel korralikult läbi tuuseldanud.
Oleks siis tehtud uus ja "puhas" erakond, oleks see kindlasti Riigikokku saanud. Rahvas vajas tõsiseltvõetavat alternatiivi senistele parteidele. Seda näitab kõige paremini "raisku läinud" häälte suur hulk ja enneolematu üksikkandidaatide tung parlamenti.
Uue erakonna asemel sündis aga veider moodustis - roheliste ja nn "vabatmeeste" nimekiri, kes kandideerisid Erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas. Erakonna toetusprotsent oli künnise alla kukkunud, tooni andsid sisetülid. Nimekirjale lisasid särtsu ja sissesaamislootust "vabatmehed". Erakonnaga neil mingit sidet ei olnud, aga tegu oli inimestega, keda ühendas ... suur soov Riigikokku kandideerida.
Nende seas oli mitmeid tuntud nägusid erinevatelt elualadelt. Nimekiri pandi kokku tõmbluku-meetodil: roheliste tegelased vaheldusid "vabatmeestega" üle ühe. Just need tuntud erakonnavälised "vabatmehed" tõid nimekirjale arvestataval hulgal hääli.
2015. aasta valimiste üks suurimaid võitjaid Vabaerakond on roheliste "vabatmeeste" avantüüri kordamine, vältides samas mitmeid nende vigu.
Esiteks, kõik toimus uue, sisetülidest ja Riigikogus olemisest räsimata erakonna nime all.
Teiseks, protsessi juhtisid suure poliitilise kogemusega isikud. Siin kirjutasime sellest, et tervelt 70% Vabaerakonna kandidaatidest oli varem kandideerinud kas Riigikogu või kohalikel valimistel, neist ligi 50% mõne teise erakonna nimekirjas. Olulisem on aga see, et Vabaerakonna loomist juhtis grupp, kellel oli Isamaaliidust-IRL-ist tipptasemel poliitilise juhtimise kogemus (Andres Herkel, Andres Ammas, Külliki Kübarsepp).
Kolmandaks, erakonda kaasati tuntud kultuuritegelasi arukamalt, kui 2011.aastal rohelised seda tegid. Nad pandi julgelt ringkonnanimekirjades esikohale, et kõik valijad leiaksid tuntud nime. Samas üleriigilises nimekirjas välditi tõmbluku-meetodit, et tagada erakonna juhtliikmetele kompensatsioonimandaadiga Riigikokku saamine (Külliki Kübarsepp, Jüri Adams).
Ehk siis häälekogumise koorem jäeti poliitikavälistele staaridele, just nagu rohelised olid üritanud 4 aasta eest. Isamaa-taustaga poliitikutest tegid tõeliselt hea tulemuse vaid Andres Herkel ja Andres Ammas, teised jäid tunduvalt nõgemaks.
Paljud neist kultuuritegelastest jäid sisuliselt "vabatmeheks" ehk pole erakonnaga seotud rohkem, kui vaid kandideerisid selle nimekirjas. Mitmed ei liitunud erakonnaga ega kavatse seda ka pärast Riigikokku saamist teha.
See aitas neil isiklikult hoida vabade ja parteipoliitikast puutumata inimeste oreooli, kuid erakonnale on see parlamenditöös suur probleem. Vabaerakond ei ole teiste parteide jaoks usaldusväärne, kuna ei kontrolli suure tõenäosusega oma parlamendifraktsiooni. Keeruline on teha napi enamusega koalitsiooni, kus Vabaerakond on üheks osapooleks (näiteks Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Vabaerakonna koalitsiooni, millel oleks 53 häält), sest otsustaval hetkel võib sellel hääli puudu jääda.
Veel ühe osapoole kaasamine koalitsiooni tähendab aga vähem ministrikohti ja mõjuvõimu ka Vabaerakonnale. Roheliste 2011. aasta saatust õnnestus neil vältida. Praegu terendab hoopis oht korrata roheliste 2007. aasta kogemust - osaleda koalitsiooniläbirääkimistel, aga lõpuks siiski võimult kõrvale jääda. Lihtsalt 4 partei koalitsioonis ei pruugi pakutu (programm ja ministrikohad) ootustele vastata. Seda enam, et meedia serveerib ka iga mõistlikku kompromissi kindlalt kaotusena.
Kui vähe on seda, mis Vabaerakonna kokku seob, kirjutas Eesti Ekspress siin. Kas Isamaa-taustaga juhtgrupp suudab uusi "vabatmehi" lühikese keti otsas hoida, sellest sõltub Vabaerakonna edu või ebaedu.
Vähemalt korraks on neil õnnestunud olla oluliseks ventiiliks senises poliitikas pettunud valijate jaoks. Ilma poliitilise eelistuseta kodanike arv on stabiilselt olnud vahemikus 30-40%, langedes valimiskampaaniate käigus pisut madalamale. Seekord on see aga viimase 8 aasta madalaim (veebruaris 2015 vaid 15%) ja seda suuresti just tänu Vabaerakonna ja EKRE tulekule.
Artikkel ilmus poliitika.guru lehel. Avaldatud autorite loal.
