Üleolev ja liialt manitsev toon, mis iseloomustas eriti just Ilvese kõnesid, jäi seekord ära: selle asemel iseloomustab Kaljulaidu pigem dialoogile ja kaasamõtlemisele kutsuv kõnemaneer. Ta räägib rahvaga kui täiskasvanutega: kui inimestega, kes tahavad ja on võimeliselt kaasa mõtlema, inimestega, kes teavad oma väärtust ning ei vaevle pidevalt alaväärsuskompleksi käes.

Presidendi kõne läbivaks temaatikaks oli Eesti ja eestlus 21. sajandil: mis see on, millised on täna meie tugevused ja nõrkused? Erinevalt mitmetest varasematest presidentidest, kes kippusid meid manitsema, et me pole piisavalt euroopalikud ja 21. sajandi väärtusruumiga kohanenud, et edukalt hakkama saada, on Kaljulaid palju positiivsem. Sõnum oli: „Ma usun, et Eesti saab hakkama, sest on väike ja paindlik“. Selles osas oli tema tänane kõne pigem küll jaatuse- kui eituse-presidendi kuvandit toetav.

Kui Kaljulaidu kõnet varasemate presidendititega võrrelda, siis erinevalt Ilvesest kõneles ta palju vähem välis- ja julgeolekupoliitikast, kinnistades juba varem juurdunud muljet, et tegemist on rohkem sisepoliitilise, kui välispoliitilise orientatsioonidega presidendiga. Erinevalt Rüütlist on Kaljulaid aga palju konkreetsema sõnakasutusega ja talle meeldib tuua välja selgeid probleemkohti ning viidata konkreetsetele poliitilistele lahendusvõimalustele. Kaljulaiu kõne oligi tugevamalt n.ö. policy- orientatsiooniga (policy –inglisekeelne sõna „poliitika“ kohta, mis tähistab pigem valdkonnapoliitikaid ja nendega seotud lahendusvõimalusi, mitte „poliitikat“ võimumängude ja parikonkurentsi võtmes).

Tegemata kriitikat praeguse valitsuse aadressil, pani ta neile ette mitmeid ideid ja probleemkohti, millest nad võiksid kinni haarata: e-residentsuse ja e-riigi võimaluste maksimaalne ärakasutamine, 21. sajandi sotsiaalpoliitika väljakutsetega tegelemine, selge ootus, et poliitikud pööraks enam tähelepanu koduvägivalla ja üldse ühiskondliku vägivalla temaatikale laiemalt, jne. Valitsus võiks kõnest ammutada hulga tasuta ideid ja nõuandeid. Kuid nad peaks arvestama sellega, et president ei loopinud sõnu niisama, vaid ootab ilmselt ka enda poolt osundatud liinides tegutsemist.

Mis oli Kaljulaiu kõnes üllatavat ja ootamatut? President sõnastas üsna lühidalt ja selgelt avatud konservatiivse rahvusluse põhiprintsiibid. Selleks on külalislahke suhtumine mujalt tulnusse, kuid ka selge nõue, et nad austaksid meie keelt, kombeid ja väärtusi. Kaljulaid distantseeris end selgelt EKKRE-stiilis vererahvuslusest, vihjates, et eestlus põhineb ühiste väärtuste jagamisel, mitte verejärgsusel – eestlaseks ei pea sündima, selleks võib ka saada. Üleüldiselt, sõnastas president konservatiivse avatud rahvusluse tuumikideed oma kõnes palju selgemalt ja elegantsemalt kui paljud paremerakondade poliitikud on seda seni teinud on. Reformierakond ja IRL peaks presidendile selles osas väga tänulikud olema.