Valitsuspoliitikud püüavad valimisvõitluse paisudes tähelepanu äratada uute teemade ülesvõtmisega. Nii on minister Andra Veidemann tulnud avalikkuse ette mõtetega rahvastiku olukorrast. Eesti eliidi on see probleemistik jätnud külmaks. Leiget vastuvõttu võib seletada väheste uute mõtetega: luua komisjon, asutada büroo, muuta kodakondsusamet rahvastikuametiks.
Valitsuse järgmise aasta prioriteetide seas rahvastikutemaatikat ei ole, seetõttu jätab jutt ohust rahvusele Arengupartei valimispropaganda mulje.
Mõned rahvastikuprobleemide käsitlemisel esitatud kommentaarid teevad nõutuks. Kuidagi pole võimalik leida kinnitust väitele, et eestlaste arvu vähenemine viimastel aastatel on iseseisvuse hind. 1990. aastatel Ida-Euroopat haaranud ümberkorraldustes on ühiskondlikke suhteid kõige rohkem mõjutanud solidaarsuse vähendamine ja heaolu maksimeerimise taotlus.
Nii pole sotsiaalseid suhteid mõjutanud iseseisvus kui selline, vaid valikud, mis on tehtud iseseisvumise lävel ja järel. Hüljati varasemad võrdsust järginud hoiakud. Liberalismivaimustuses jäeti paraku tähelepanuta ka mõned ühiskonna põhitasandid nagu perekond ja rahvus.
Kui väidetakse, et sündimuse languse põhjused peituvad sotsiaalpoliitikas, siis pole see õige. Enamiku Euroopa rahvuste viimase veerandsajandi ajaloos võib leida 1990. aastate Eestiga sarnase demograafilise pöörde. Murrang demograafilises käitumises toimus Lääne-Euroopa riikides 1960.– 1970. aastatel, mis olid heaoluriigi kuldaastad. Avaliku sektori kaudu tehtavad sotsiaalkulutused kasvasid kolmekordseks, sündimus langes aga allapoole taastootmise taset.
Teine näide sotsiaalkulutuste kasvuga paralleelselt toimunud sündimuse langusest on Lõuna-Euroopa riigid, kus Euroopa Liitu astumisel lammutati traditsiooniline perekonnale tuginev sotsiaalse kaitse süsteem. See viis Lõuna-Euroopa maailma madalaima sündimusega piirkondade hulka.
Midagi säärast toimus ka Ida-Euroopas. Heaolutaotlus muutus ühiskonda edasiviivaks ideeks. Seal, kus ootused heaolu hüppelisele tõusule olid eriti üles paisutatud ja kus perekond jäi ühiskonna tähelepanuta ning sotsiaalpoliitika keskendus üksikisikutele, oli sündimuse langus eriti järsk.
Negatiivsetest rahvastikutendentsidest häiritud poliitikud otsivad muutuste saavutamiseks arglikult abi traditsioonilistest võtetest – maksusoodustused, eluasemelaenud, peretoetused. Paraku oleks sel moel saanud mõnevõrra tõkestada sündimuse langust üheksakümnendate aastate alguses või keskpaigas, kui ühe- ja kahelapselised pered lükkasid teise või kolmanda lapse sünni edasi. Praeguseks on juba hilja.
Eesti avalikkus ei taha tunnistada, et lastega perede hulgas on kõige rohkem vaeseid. Ja ei saa vähendada üldist vaesust Eestis ja taotleda tõhusamat ühiskonnakorraldust, kui ei pöörata tähelepanu noorte perede majandusolukorrale.
Selle tõestuseks võib esitada andmed 1997. aastal toimetulekutoetust taotlenud perede kohta. Pensionäriperedest sai toetust kuus, lastega peredest 18 protsenti. Seejuures olid eriti raskes seisus lasterikkad pered, kellest umbes 40 protsenti pidi kasutama toimetulekuabi.
Reformid on erinevalt tavaarvamusest pannud kõige raskemasse majandusolukorda lastega pered. Olukorra keerukust näitab eluasemelaenude andmise kord, kus nõutakse keskmisest palgast oluliselt suuremaid sissetulekuid, ostu osalist omafinantseerimist. Varjatult seatakse tingimus, et laenuperioodil lapsi juurde ei muretsetaks.
Arutelud lastetoetuste, eluasemelaenude ja maksukorralduse teemal on teretulnud, sest aitavad vähendada vaesust. Aga nad ei edenda rahvastikupoliitikat. Ühiskonna üldiste eesmärkide korrigeerimiseta ei ole lootustki asjade seisu muuta
