Mesti Keisririigi pealinna Kallilinna omanik Eedi Havisarvele kuuluv erakond, tõenäoliselt koguni omanik ise, oli liikvele lasknud jutu, et ka keiser on rahvale sobimatu orientatsiooniga. Ning et oma armusõbra saatis ta Mestile vaenuliku riigi pealinna kirjasaatjaks. Nii räpased olid selle pisiriigi kuulujutud ja klatš. Vihakõne kurnas kogu Mesti aadelkonda, kuid kõige enam Tema Kuninglikku Kõrgust Keiser Loomas Pilves Esimest.

Keiser tahtiski minna – kiiresti ja ruttu eksiili. Loobuda troonist ning põgeneda kuhugi kaugele ära. Kus saab rääkida nooblimat keelt ning ei pea seda peas enne välja ütlemist iseendale tõlkima. Sest ta oli siiski, nagu paljud teisedki kuninglikust soost valitsejad, sündinud palju väärikamas riigis kui Mesti ning Mesti oli tema jaoks koht, kus puudus igasugune suursugusus. Ta rõhutas seda iga päev oma riietuse, eelkõige lipsuga.

Keisrinna Edev Pilves oli õitsev ja särav, kuid keisririigi kõrgile ning omavahel segunenud verega aadelkonnale ta meeldinud. Ka keiser Pilves ei suutnud oma prouale meele järgi olla. Miks, sellest ei rääkinud ei keiser ega keisrinna avalikult sõnagi. See oli saladus. Rahva seas liikus mustmiljon kuulujuttu, millest osadest kirjutasid ajalehed. Väidetavalt kuulanud keisrinna andunult kedagi Putinit või Rasputinit, kellel olevat tema üle eriline mõju. Nad olevat korra isegi suudelnud.

Rahvas arvas, et Edev Pilves oli konn, kellest oli saanud suure töö ja hulga raha abiga tõeline printsess. Aga Loomas Pilves oli jäänud konnaks. Vähemalt oma proua silmis. Suudle teda, palju tahad.

Pilves tundis kibedat kahetsust, et ta omal ajal õigeid vallutusretki ette ei võtnud. Eurokoopa tõelistesse kõrgustesse ning parematele jahimaadele. Ta tundis, kuidas kolkamentaliteet teda ahistas ning kopitus tema peentele kuutele külge jäi. Ta oli ju keiser, mitte vallavanem.

Ta tundis, et ta väärinuks palju rohkem kui see, mida Mesti talle pakkuda suutis. Ainult viha ja raev, vaesus ja saamatus. Ta oli riigis ainus, kes suutis peast nimetada maailma moodsaid suurmõtlejaid ning suutis neid tsiteerida. Suureks mõtlejaks pidas ta ka ennast.

Tema tuline konkurent Liim Tallas, osava jutuga libekeel, kes suutis paljudel oma heitliku ja enesekeskse lobaga harja punaseks ajada, himustas hirmsasti tema kohta. Pilves oleks selle koha talle isegi hea meelega loovutanud, kuid sellist vahetust ei olnud Mesti põhiseaduses ette nähtud. Pilves oli põhiseaduse pähe õppinud ning ta ei tahtnud olla autokraat. Pilves oli valgustud ja moodne monarh.

Lisaks homofoobide mässule häiris Pilvest väga Tallase kojutulek. Ta kartis, et Tallas varjutab teda oma säraga ning temast jääb Mesti ajalukku vaid tühise sisserändaja hall vari. Ta tahtis olla suur. Nagu oli olnud Lendav Keris Esimene. Tema vaimne isa. Mesti teine keiser.

Tallas oli olnud asevalitseja ühes Eurokoopa pealinnas, mis oli enamiku mestlaste jaoks ihaldatum paradiis – kus maksti palka lobisemise eest – ja väga heldelt. Liimil oli ka imekaunis tütar Maias, kes oli maias nii meeste kui ka võimu peale. Tema ees murdusid kõik – nii ilus ja särav oli ta. Maiase jutu asjatundlikkuse kuulamiseks ei olnud enam kellelgi silmi. Kui üks ennest täis ärihai oli Maiase hüljanud, sai Maiasest riigi kõige ihaldatum pruut.

II Osa: Võimuahned kindralid vehivad lennukitega

Endine asevalitseja Tallas oli osav kombinaator ja salakuulaja. Mõned Mesti inimesed kahtlustasid, et ta on topeltagent ning ta luurab nii ühe kui teise poole – nii ida kui lääne – kasuks. Kahtlustati ka seda, et ta on endine pangaröövel ja muidu pursui nagu ülejooksik Siiras Tross, kuigi neid kahtlustusi keegi tõestada ei suutnud. Ometi oli teada, et oma maanteeröövli lugudega meeldis Liim Tallasel praalida küll. Küllap pani Tallas pool või kolmveerand alati juurde, kuid seda ei pannud keegi pahaks, ei pannud tähelegi. Eriti siis, kui ta Eurokoopa teises pealinnas Tasspuuris käis maailma vägevatega kangemaid vägijooke mekutamas. Ikka nendega, kes olid talle sobivast seisusest ning tema mõtteid jagasid. Tallase hüüdnimi oli Robin Hood ehk maakeeli Jüri Rumm – rahva õnnistegija, kes röövis panku ja jagas vaestele.

Tallasel olid ammustest aegadest head sõprussuhted Eedi Havisarvega, teise ihaldatud vallalisega, Kallilinna omanikuga. Kui Havisarv Eurokoopa pealinnas käis, tegi ta koos Maias Tallasega väga maia eneka, mille ta kohe ka rahvusvahelisse sotsiaalvõrku riputas. Selle laikijate hulgas oli pool keisririiki. Pilves tundis, et see salakohtumine ja pilt olid tehtud tema tögamiseks. “Hea veel, et nad ei suudelnud!” põrutas keiser.

Pilt tegi Havisarvest hoobilt keisrikandidaadi. Pilves teadis, et peale tema põgenemist on Havisarv kohe platsis. Eedi eripäraks oli see, et tal oli erakordne menu nii noorte kui vanade naiste hulgas. Maiasega miilustamine kinnitas kõigile: Eedi Havisarvest saab peale homofoobide revolutsiooni uus keiser. See poleks Maiase isale Liimile sugugi meeldinud. Tema oli selle koha endale juba 10 aastat tagasi kinni pannud. Ausalt öeldes veel palju varem.

Pilves oli omamoodi hea ja väiklane korraga. Ta ei talunud enelasi ega osanud nende keelt. Sõimas mis jõudis. Päeval ja öösel, kainelt ja jommis. Rahvas kartis, et koos keisriga lasevad enelased õhku kogu riigi.

Eedi Havisarv kasutas seda ära. Temale meeldisid enelased väga. Ta teadis, et kui tema keisriks saab, sõimab ta Pilvese uusvana kodumaad nii mis tolmab. Ta tahtis väga võimu võtta ja oli kindel, et saab sellega hakkama. Revolutsioon oli tulekul. Pilvest ei sallinud lõpuks peaaegu keegi. Ta oli rahvast nööritanud. Havisarv oli valmis. Ta ei teadnud ainult, kellega võidelda. Kas marssida otse lossi ja öelda, kes on selle peremees?

Sest konkurent Tallasel oli justkui sõjavägi, kuid see mässas tema vastu. Kindral Navi Hõivas oli labasel moel teinud paleepöörde, lükanud kõrvale kroonprints Kiire Vehkuri, teda küll otseselt tapmata, kuid jättes ta ilma nii troonist kui selle pärimise õigusest ning seisis pärismarssal Kain Välivammuse traatide najal ametis.

Liimil viskas see kõik üle. Eriti seepärast, et tema raalivasse pähe oli torganud üks geniaalne mõte. Ta teadis, kuidas panna ennast toetama nii sõjavägi kui ka Havisarv.

Eedi lootis loomulikult vastupidist. Nad olid Liimiga olnud ikkagi võitluskaaslased, isegi sõbrad.

Samas oli olnud ta võitluskaaslane ka ilusmees Ken Pikker, kellele meeldis hirmsasti mängida päris tankidega ja kirjutada inglikeelseid luuletusi, kuid kes polnud kunagi sõjaväes käinud – ainult seda juhatanud. Eedi vihkas desertööre ja reetureid kogu hingest. Ken oli desertöör ja reetur.

Kuid Eedi ei olnud kunagi vägivaldne, vastupidiselt Kenile, kes kindral Navi Hõivast pidas hädamaandumislenduriks ning tema reportaaži oma viimaselt hädamaandumiselt Hädali lennuväljalt võssa põrutanud tühikargaja viimaseks valimismeelseks agooniaks – kuigi ta oli selle ise korraldanud. Eedi elas usus, et temast saab keiser. Ükskord lõpuks kindlasti.

III Osa: Maias Tallas saab pool keisririiki ning õnnelikult mehele

Aeg kulges omasoodu. Revolutsioon lähenes. Kindral Navi Hõivas oli suutnud küll ime läbi võimule jääda, kuid seda Ken Pikkerile ja äärmuslasele Karmilt Helgele muljetavaldavaid järelandmisi tehes. Karmilt Helge oli vallutanud riigis vaid mõned üksikud alad, kuid oli suutnud panna kinni mitmed olulised teed ning õhkida hädavalikud sillad, et kogu riik halvata.

Liim Tallas nägi, et Eedi Havisarve positsioonid on ülitugevad. Tal tekkis hirm, et rong on läinud. Või et tunneli lõpus paistab küll valgus, kuid äkki on see rong?

Ta nägi, et kindral Hõivas suudab vaevu püsida, sõjaõnn on pöördumas. Vana kombinaatorina kutsus ta appi Loomas Pilvese. Pilves mõistis, et Havisarv tuleb puruks lüüa, kuid kuidas? Keegi ei olnud seni veel sellega hakkama saanud.

Undrus Hipp oli valmis koju tagasi pöörduma, et miniimpeeriumit mitte algosakesteks laguneda lasta. Ta pakkus, et uueks armeejuhiks peab saama Kiire Vehkur, kellel oli palju kogemusi tundmatus kohas vette hüpates ellu jäämisega. Liimile Kiire ei sobinud. Liim vajas enda umber mängureid, mitte paipoisse.

Havisarv vallutas ühe linna teise järel. Kõigis sõitsid tasuta bussid, linnade vahel tasuta rongid. Ainus, mis Eedil puudus, oli tõeline armastus. Vihmavarjudega südamedaame oli tal horde, kuid seda trofeed, mida hing vajas, mitte. Undrus Hipp oli ta naise mõned aastad tagasi üle löönud ning nüüd oli ta üksildane ja õnnetu. Kuid keiser ilma naiseta oli nagu Edev ilma Loomaseta.

Tallas kutsus Havisave välja. “Ma annan Sulle kõik Mesti linnad ning oma tütre peale kauba, kui sa mu keisriks teed!” Havisarv sai kohe aru, et see oli pakkumine, millest on võimatu keelduda.

Raha või paremad riided? Tugeva omanikutundega inimesena mõistis ta hästi – kurikuulsal pangaröövlil Tallasel on jõudu ta hävitada. Ning niivõrd ilusat naist ei ole kogu riigis ega ka seitsme maa ja mere taga mitte kellelgi. Pakkumine tuleb vastu võtta, ja kohe!

Pilves põgenes riigist koos juhtivate homodega Lundunisse nii et saepuru jutt järel. Ta ei tahtnud enam päevagi selles vastikus ja räpases riigis viibida ega tulnud sinna enam mitte kunagi tagasi. Teda ei sidunud selle riigiga enam mitte miski.

Tema Kuningliku Kõrguse Liim Tallas Esimese kroonime leidis aset jõulude teisel pühal ning samal päeval toimus ka Eedi Havisarve ja Maias Tallase laulatus. Kogu rahvas tuli uut keisrit ning pruutpaari tervitama. Tänavatel oli ligi 1 miljon inimest, sõltumata rahvusest.

Laulatus toimus Mesti peakirikus, mida kahtlustati tihedas seotuses vabamüürlusega. Kuigi pettunud ja solvatud Kiire Vehkur ning teised kõrvale lükatud võimurid kahtlustaid Tallast vandenõus, oli kogu rahvas õnnelik ja joovastuses. Nad olid oodanud head Tallase aega ligi 30 aastat ning nüüd oli see lõpuks käes. Koguni topelt-Tallase aeg.

Eedi ja Maias kolisid aga Kallilinna uude raekotta, milles olid kogu maailma kõige uhkemad magamistoad ja esindusruumid, kus nad elasid õnnelikult oma elu lõpuni. Ning kui nad surnud ei ole, siis elavad tänapäevani. Ning Tallaste dünastia valitseb Mestit edasi, sest Eedil ja Maiasel on palju lapsi nagu trendikas perekonnas ikka – kummalgi on omad lapsed ja üks on ka ühine – troonipärija – Liim Havisarv Teine.

* - poliitilise järjeloo autori tegelik nimi on toimetusele teada, aga kuna autor eelistab olla anonüümne, siis toimetus ei näinud põhjust autori soovi eirata!