Poliittüdimus
Tavaliselt rändab see Eesti metsade aastakümnetega taastuvast toormest toodetud saaste otse jäätmekasti (tulehakatuseks kriitpaber millegipärast ei sobi), välja arvatud vana isamaalase Lauri Vahtre habetunud nägu, mille mu naine kinnitas tualetipoti kohale, et ma liiga kauaks WC-sse munele ei jääks. Poliitika eest pole pääsu: see tungib mu eraellu nagu Saagim Galojani püksikutesse. Heidad õhtul divantšikusse, avad riislingi ja lükkad teleri käima, et meelekosutuseks mõni mõngel prantsuse komöödia alla neelata, aga kuradi kurat – jälle see valimisstuudio, jälle samad higised kärsad jagamas enesekindlalt neidsamu katteta lubadusi. Treufeldt õhinal võimlemas värviliste nukutoolidega ja hellalt touch-screen’i silitamas. Kergema maitsega valijate küütlemiseks mängisid riigikogu kandidaadid pilli ja tegid pulli, veeretasid täringut ja ragistasid ajusid mälumängus. Miskipärast täitis kõiki meediatorusid ühel hetkel keskpäraste amatöörnäitlejate trupp, kelle etteastete kõrval on isegi „Kälimehed” puhas Shakespeare. Aitab küll, mõtled, ja sead oma vastuvõtja kultuuri lainele. Aga võta näpust, ka siin kuuleme monolooge Kultuurist kui sellisest, poliitilisi tiraade teemal, kuidas meil oleks vaja ühtset Kultuuripoliitikat, Kultuurikoda, Kultuurivaldkonna tähtsustamist, Kultuuri maine tõstmist ja muidugi raha, raha, raha, raha, mida Kultuurile kunagi ei jagu. Oi-jah...
Poliitikast on kujunenud kogu rahvast hõlmav meelelahutustööstus, täis kirgi, intriige, sümpaatiaid, antipaatiaid, allteksti, ennustamist ja salasobinguid. Kindlasti viljeletakse valimiste vaheajal ka professionaalset poliitikat kogu selle komplekssuses ja mitmetasandilisuses, aga valimiskampaanias pole sellel kohta. Kampaaniate ajal astuvad mängu lihtsad narratiivid, propagandistlikud vastandumised. Poliitikat on mugavam massidele müütada säärase emotsioonide armageddonliku lahingutandrina kui arutelude, kokkulepete ja kompromisside kuiva süsteemina. Võiks ju kujutleda, et rahvale läheks peale, kui riigijuhid oleksid targemad kui nemad ise. Et oleks, kelle üle uhkust tunda. Et oleks realiseerunud Platoni unistus riiki valitsevatest filosoofidest. Või vähemalt näeksime riigimeeste ridades Václav Haveli taolisi universaalseid intellektuaale, kes hüperboole ja allergooriaid kasutades tooksid ilmsiks ühiskonna nähtamatuid seaduspärasid, esitaksid ebamugavaid küsimusi või serveeriksid lennart-merelikult mõttekäikude ilu ja etiketi elegantsi.
Tarkus ei loe
Paraku tingib demokraatia seaduspära selle, et tarkus ei tähenda suurt midagi. Valimiste ajal peab ka nutikas poliitik leidma üles madalaima ühisnimetaja, kehastuma omapoisiks, keda mõistab ka kõige lihtsam valija. Või lasteaiatädiks, kes kohtleb võimalikku valijat, just nagu oleks tal kerge vaimne peetus. Räägime hästi aeglaselt, ilmekalt ja lihtsate sõnadega. Okei, ma annan endale aru, et filosoofia on pragmaatilise poliitikategemise tarbeks liiga elukauge tasand. Aga kadunud on valimisretoorika arsenalist isegi vaimukad reklaamid – me näeme ainult nägusid, nägusid, nägusid ja kuuleme ainult lubadusi, lubadusi, lubadusi. Natuke piinlik on, kui Sven Mikseri taoline oivik peab valimisreklaamis püüdlikult teesklema kirglikku vestlust endiste Rahvaliidu pässidega. Millest nad räägivad? Maksusüsteemist, kunstseemendamisest?
Muidugi on üksikuid erandeid. Presidendi aastapäeva kõne näiteks. Kõne, mida oodatakse ja kardetakse, millele elavad kaasa põlvepikkused poisid ja tudisevad ätid ning mida tõlgendavad vabariigi kuumimad oraaklid ja kirjatundjad. See on institutsionaalne transtsendents, kõrgema sõnumi vahendus. President ärgu astugu meie sekka nagu rahvamehest poliitik, vaid asetsegu meie kohal. Tema kõne peab olema puhas argipoliitilistest sõnumitest, see on ilmalik kantslijutlus, mille ülesanne on heita moraalse majaka valgusvihku eestluse ulgumerele, fikseerida sihte ja põlistada väärtusi, lohutada vaevatuid ja manitseda vägevaid. See kõne ei ole ega tohigi vist olla intellektuaalselt põnev – kahtlev, vaidlev, paradoksaalne ja paljastav. See peab olema jaatav: kaunikõlaliselt üle kordama seda, mida me nagunii juba teame ja tahame.
Teine erand on poliitiline satiir, mida viljeles näiteks uue suurlavastuse massiivses promokampaanias teater NO99. Näitleja Jaak Prints, sarkastiline muie suunurgas, pidas riigitelevisioonis loengut, kui manipuleeritavad on valijad, kui lollid on loosungid ja kuidas parteikarjääris edenemiseks on vaja juhmi pugemist. No tere, uudis! Tegelikult kuulub selline didaktiline iroonia suure poliitikaga samasse vereringesse. Autoriteet ja selle naeruvääristaja käivad koos nagu püksid ja perse. Valitsejatel on vaja kanalit, mille kaudu valitsetavad saaksid auru välja lasta. Karnevali, kojanarri. Kui sinust pole joonistatud ühtegi karikatuuri, siis oled sa tähtsusetu tegelane, mees! Võim vajab kõverpeeglit, poliitikud mitte ei pelga seda ilkumist, vaid patsutavad tunnustavalt õlale: hästi panete, poisid! Tunnete teemat! Poliitika on nii hõlmav valdkond, et samal juuretisel kasvavatele telesarjadele, filmidele, suurlavastustele on edu juba ette garanteeritud. NO99 pärjatud lavastuses „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” pandi kultuuriministrile suhu, silma, ninna, kõrva sellise ägedusega, et vaesest proua kultuuriministrist hakkas hirmus kahju: mis tema teha saab, et ta selline Päikeselaints on! Vastased on ju masendavalt ebavõrdsed: ühelt poolt NO99 seksikad poisid ja tüdrukud, teiselt poolt õnnetu minister, kellest oli saanud täieline blondiinianekdootide kangelanna.
Miski ei muutunud
No-nii, valimised on toimunud, ehk saab nüüd rahulikumalt hingata. Aga mis siis õieti muutus pärast kõike seda sõnade müriaadi, nägude paraadi ja lubaduste catwalk’i? Sisuliselt mitte kui midagi. Tohutu hulk õhku, tooret ja eetrit sai raisatud jõudmaks olukorrani, kus meid valitsevad need, kes on seda kogu aeg teinud: stagnatsioonierakond, sviitrid ja tehnokraadid. Valid feministi, saad endise miilitsa, valid kultuurimemme, saad vettinud parteigenosse, valid tissid, saad pässid. Palju kära ei millestki – same shit, only different asshole, kui lubada endale väikest obstsöönsust. Sel foonil tundub kuidagi eriti šikk lülitada end välja, kolida elevandiluust torni, olla rõhutatult apoliitiline. Juba sellesama poliithalinaga muutusin enesele üdini tüütuks. Lähen seon endale õige jalga plastist lauad ja sõidan lund mööda mäest üles, nagu teevad tuhanded eestlased, kaasa arvatud vabariigi peaminister. Värsket õhku, kallid kaasmaalased!
