Politoloog Martin Mölder: oravaid kannustab järgmise valimiskaotuse hirm

Reformierakonna valik: astuda EKRE-ga samale poole rindejoont või hakata uuesti klassikaliselt liberaalseks parteiks.

Kui Hanno Pevkurist sai lõppeva aasta alguses Kristen Michali asemel Reformierakonna esimees, oli erakonnal valus aeg. Nende pikalt kestnud domineerimine Eesti poliitikas oli läbi saanud. Valitsusest välja mängitud Taavi Rõivase asemele vajas erakond juhti, kes võtaks ohjad pehmelt üle ega tekitaks uut valu. Michali stiil ei oleks erakonnale sel ajal ilmselt kõige paremini sobinud ja Pevkur paistis olevat hea valik. Kuid mis siis praegu viga on?

Viimase aasta jooksul ei ole Reformierakonnal läinud halvasti. Nende toetus on suurem kui aasta tagasi ja kohalikel valimistel parandati oma tulemust märgatavalt nii Tallinnas kui ka üle Eesti. Kui eeldada, et iga erakonna liikme ja juhi huvides on erakonna üldine edu, mitte sellest sõltumatud või isegi sellele vastanduvad isiklikud ambitsioonid, siis mille pärast on neil muretseda? Kõik on ju pealtnäha hästi.

Ent paljuski tähendas kohalikel valimistel saadud suurepärane tulemus Reformierakonnale kibedat kaotust. Kõige olulisemat ei saavutatud: Keskerakonda ja nende valitsevat positsiooni Tallinnas ei suudetud murda ja ilmselt võtab nüüd salamisi maad hirm, et sama võib juhtuda ka 2019. aasta riigikogu valimistel. Tallinnas võimule pääsemine oleks olnud Reformierakonna jaoks uue kampaania hiilgav algus, aga praegu saadi napilt, kuid valusalt vastu näppe.

On ilmselge, et mõni kuu enne valimisi ei ole hea erakonna juhti vahetada. Keegi selles ei kahtle. Samal ajal kui kampaania peaks täie hooga käima, peseks erakond hoopis avalikkuse ees oma musta pesu, kuigi seljas peaks juba ammu olema puhas. Kui liidriküsimus on juba praegu õhus ja kui erakonna ladvikus on isegi väike soov juhti vahetada, siis ilmselt otsustatakse see lahendada pigem varem kui hiljem.

Pevkur teab, et talle oleks kasulik, kui otsus tehtaks kiiresti, sest siis ei oleks tema konkurentidel mahti hoogu võtta ja tema positsioon oleks tugevam. Ettepanek teha valimised juba jaanuaris näitab, et ta peab lendu lastud ideed ilmseks ohuks oma positsioonile.

Eilses päevas kinni

Koos erakonna näo küsimusega tuleb otsustada, kas valitakse ka uus sisu. Suure osa Reformierakonna identiteedist on viimase kümne aasta jooksul andnud Edgar Savisaare juhitud Keskerakond, miellele oli kõigil erakondadel lihtne ja mugav vastanduda. Reformierakond oli selle vastanduse selgroog ja sellega oli tema positsioon kindlustatud. Praeguse valitsusega see lõhe ja Reformierakonna keskne roll kadus, kuid nad ei ole tahtnud eilsest lahti lasta. Mõneti üritavad nad seda taasluua ja taastoota, nii ideoloogilisi (vasak-parem) kui ka keelelis-rahvuslikke (eestlased-venelased) jooni pidi.